Lõhkjalalised
| Lõhkjalalised | |
|---|---|
 Hemimysis anomala | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Alamhõimkond |
Vähid Crustacea |
| Klass |
Kõrgemad vähid Malacostraca |
| Selts |
Lõhkjalalised Mysidacea Haw., 1825 |
Lõhkjalalised ehk müsiidid (Mysidacea) on kõrgemate vähkide klassi kuuluv loomarühm, mida varem käsitleti seltsina (müsiidilised)[1].
Lõhkjalalised on tillukesed, tavaliselt 2–30 mm pikkused saleda kehaga vähid. Väliselt meenutavad nad krevette, ehkki fülogeneetiliselt nad lähedalt seotud pole (krevetid kuuluvad kümnejalaliste (Decapoda) seltsi). Nad on erakordselt laialdase levikuga, enamus müsiidilisi elab meres kõigis sügavuskihtides, mageveest teatakse vaid 42 liiki. Eestis on kuus lõhkjalaliste liiki, kõik nad elutsevad Läänemeres ja on seal laialt levinud.[2]
Laialdase leviku ja suure arvukuse tõttu on müsiidilised tähtsaks toiduks kaladele. Näiteks Läänemeres söövad neid eriti suurel hulgal meritint ja räim. Kagu-Aasias tarvitatavad müsiide toiduks ka inimesed, näiteks valmistatakse neist kastmeid riisitoitude maitsestamiseks.[3]
Tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Madalas vees elavate lõhkjalaliste keha on poolläbipaistev ja paljudel liikidel kumavad läbi kehakatte suured tumeda pigmendiga täidetud värvrakud ehk kromatofoorid. Tänu nendele rakkudele muutuvad müsiidid valguse käes heledamaks, pimeduses tumedamaks: valges koondub kogu pigment raku piires kokku, pimedas jaotub laiali. Sügavamal vees elavatel müsiididel pole kromatofoore ning need vähid on punase värvusega.[4]
Lõhkjalaliste seljakilp (karapaks) on hästi arenenud. Karapaksi alt ulatub välja peenike tagakeha, mis lõpeb sabalehvikuga. Sabalehvik on moodustunud hästiarenenud ujujalgadest ja otslülist. Paljudel müsiidilistel asetseb sabajalgade küljes veel tasakaaluelund, see on läbi kehakatete hästi nähtav ning selle esinemise järgi on müsiidilisi lihtne eristada teistest sarnastest vähilaadsetest.[4]
Lõhkjalalistel on varrekeste otsas asuvad silmad ja väga pikad meeleharjastega kaetud tundlad. Isastel loomadel paikneb eestundlatel veel eriline meelejätke, mis on abiks emaste otsimisel. Neil on kaheharulised rindmikujalad (pereionid), mida on kaheksa paari; esimesi neist nimetatakse lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed, isastel võivad nad olla muundunud.[4]
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Traditsiooniliselt on lõhkjalalisi käsitletud seltsina, uuemates süstemaatikates aga jagatakse retsentsed lõhkjalalised kaheks seltsiks: Lophogastrida ja Mysida (müsiidilised), sest nende sarnasus ei põhine ühisel päritolul.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Meland, K., Mees, J., Porter, M., Wittmann, K. J. Taxonomic review of the orders Mysida and Stygiomysida (crustacea, peracarida). PLoS One. 2015 Apr 30;10(4):e0124656. doi: 10.1371/journal.pone.0124656. PMID: 25927358; PMCID: PMC4415813.
- ↑ Selts: Müsiidilised. - Lülijalgsed. zbi.ee
- ↑ Huvitavat. - Selts: Müsiidilised. - Lülijalgsed. zbi.ee
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Välisehitus. - Selts: Müsiidilised. - Lülijalgsed. zbi.ee
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Ruhnu lähedalt leiti uus vähiliik", Postimees Online 17. veebruar 2009