Loov klass
Loov klass (inglise creative class) on sotsiaalmajanduslik klass, mille kohta on teooria loonud majandus- ja ühiskonnateadlane ning Toronto Ülikooli professor Richard Florida. Tema teooria kohaselt on loov klass olulisim majandusarengu tõuketegur postindustriaalsetes linnades.[1]
Loova klassi põhiliseks tunnusjooneks on "uute tähendusrikaste vormide loomine".[2] Sellesse klassi kuuluvaid inimesi on maailmas ligikaudu 150 miljonit, sealhulgas ainuüksi USA-s on neid umbes 40 miljonit.[1]
Loova klassi jaotamine[muuda | muuda lähteteksti]
Florida jagab loova klassi kaheks: superloov tuumik ja "loovad professionaalid", lisaks nendele kahele rühmale kuuluvad loovasse klassi ka boheemlased, kuigi nende osakaal on hulga väiksem.
Superloova tuumiku moodustavad näiteks teadlased, insenerid, professorid, kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, disainerid ja arhitektid. Superloovasse tuumikusse kuuluvate inimeste peamiseks ülesandeks on olla loov ja innovaatiline, töötades välja ühiskonnale kasulikke lahendusi või tooteid. Lisaks probleemide lahendamisele tegelevad nad ka probleemide avastamisega.
"Loovad professionaalid" töötavad teadmispõhistes majandusharudes, nagu finants-, kõrgtehnoloogia sektoris, tervishoiu sektoris ja ärijuhtimises. Neilt eeldatakse oma peaga mõtlemist ning teatud valdkonna eriomaste teadmiste abil keerukatele probleemidele lahenduse leidmist. Sedasorti tööga tegelevad inimesed teevad sageli avastusi, mis on ka ühiskonnale laiemalt kasulikud, hoolimata asjaolust, et taoliste uuenduste produtseerimine ei kuulu otseselt nende tööülesannete hulka.[2]
3T-d[muuda | muuda lähteteksti]
Florida järgi põhineb konkurentsivõime ja majanduslik edu looval klassil, mida suurem on nende osakaal, seda suurem on edukus. Loovale klassile on atraktiivsemad sellised linnad, regioonid ja riigid, kus on täidetud nn 3T-kriteerium. Need kolm T-d on
- tehnoloogia (tehnoloogiline taristu ettevõtluskultuuri stimuleerimiseks),
- talent (kõrgharitud ja andekad inimesed),
- tolerants (mitmekesine ja salliv kogukond, motoga "ela ja laste teistel elada").
Igaüks neist eraldi on oluline, kuid siiski mitte piisav, et meelitada loovaid inimesi ning ergutada majanduskasvu. Vaja on kõigi kolme T olemasolu. Loovad inimesed eelistavad kohti, mis on mitmekesised, sallivad ja avatud uutele ideedele.[2] Kultuuriliselt rikkad ja mitmekesised kohad tõmbavad suurema tõenäosusega ligi erisuguste oskuste ja ideedepagasiga loovaid inimesi. Kohtades, kus on palju eri taustaga loovaid isiksusi, on rohkem kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid ja töökohti ning enam innovaatilisi ideid, mille resultaadiks on suurem majanduskasv.[2][3]
Sotsiaalse, kultuurilise ja etnilise mitmekesisuse ning kõrgtehnoloogia arengutaseme vahel on tugev seos. Inimkapitali mitmekesisus on peamine komponent, mis meelitab ja hoiab alal kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid. Mitmekesisuse mõõtmiseks on Florida ja tema kolleegid loonud liitmitmekesisuse indeksi, mis põhineb kolmel indeksil: gei indeks, boheemlase indeks ja võõrriigis sündinu indeks. Gei indeks mõõdab geide kontsentratsiooni kogukonnas.[2][3] USA kirjanik Bishop (2000) arvab, et kui kogukond aktsepteerib geisid, siis aktsepteerib see ka kõiki teisi inimesi,[4] seega peetakse geide osatähtsust tugevaks signaaliks mitmekesisest ja edumeelsest keskkonnast. Boheemlase Indeks mõõdab kirjanike, disainerite, muusikute, näitlejate, skulptorite, fotograafide ning tantsijate osakaalu. Boheemlase indeks ja kõrgtehnoloogia tööstuse edukuse vahel on tugev korrelatsioon. Geid ja boheemlased arvatakse olevat gentrifikatsiooni ja uuendamise algatajateks linnade allakäinud piirkondades. Võõrriigis sündinu indeks nimetus reedab, et see mõõdab kui palju inimesi kogukonnast on välismaal sündinud ehk näitab etnilise mitmekesisuse määra kuskil piirkonnas. Juhtivate kõrgtehnoloogia keskuste ja VSI vahel on samuti tugev seos.[2][3] Näiteks Silicon Valleys on ligikaudu veerand elanikkonnast välismaal sündinud.[5]
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Loova klassi eluviisi iseloomustab kõige paremini pidev uute ja kõrgetasemeliste kogemuste otsing. Eelistatud pole passiivsed tegevused, nagu teleri või korvpallimängu vaatamine, vaid tegevused, millest on võimalik aktiivselt osa võtta, näiteks mägironimine või rattasõit. Nad eelistavad soetada endale mitte üleliia praktilisi esemeid, vaid hoopis maale või skulptuure. Seesugused tegevused peegeldavad ja tugevdavad nende loovat identiteeti. Lisaks, meeldivad neile rahvakultuur, kohvikud, tänavamuusikud, väikesed galeriid ja bistrood, kus on sageli raske osaliste ja pealtvaatajate vahel vahet teha.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ideon, A., 22.02.2008. Richard Florida: loovsektor on majanduskasvu mootor. Eesti Ekspress.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Florida, R., 2002. The Rise Of The Creative Class: And How It's Transforming Work, Leisure, Community And Everyday Life. New York.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Florida, R., 2005. Cities and the creative class. New York.
- ↑ Bishop, B., 2000. Technology and Tolerance: Austin Hallmarks. Austin American-States-man
- ↑ Saxenian, A., 1999. Silicon Valley's New Immigrant Entrepreneurs. California.