Lihavõttekriis
Lihavõttekriis oli 1920. aastal Taanis toimunud põhiseaduslik kriis, mis mõjutas oluliselt konstitutsioonilise monarhia arengut. Selle vallandas kuningas Christian X, kasutades talle konstitutsiooniga antud võimu ja tagandades valitud valitsuse. Kriisi tulemusel viidi konstitutsiooni täpsustused: uute valimiste väljakuulutamisel jäi eelmine valitsus kuni uue hääletuse lõpuni ametisse, kuid kuninga õigus valitsust tagandada säilis.
Põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Kuninga ja valitsuse vahelise konflikti ajend oli Schleswigi annekteerimise küsimus. Schleswig oli varem olnud Taaniga personaalunioonis Saksa Liidu liikmesmaa, mis pärast Frederik VII surma 1863. aastal üritas iseseisvuda ja ühendati teise Schleswigi sõja järel Preisimaaga. Taani soovis piirkonda tagasi saada ja Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas tegi selle võimalikuks. Vastavalt Versailles' rahu tingimustele tuli Schleswigi saatus otsustada kahe rahvahääletusega. Üks referendum pidi toimuma Põhja-Schleswigis (tänapäeval Lõuna-Jüütimaa maakond Taanis) ja teine Kesk-Schleswigis (tänapäeval osa Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaast). Lõuna-Schleswigis referendumi korraldamist ei plaanitud, sest seal elasid peamiselt sakslased ja tollal üldlevinud arvamuse kohaselt pidi see jääma Saksamaa osaks.
Põhja-Schleswigis hääletas Taaniga taasühinemise poolt 75% elanikkonnast, samas kui 25% toetas Saksamaa osaks jäämist. Kesk-Schleswigis oli olukord vastupidine: 80% toetas Saksamaa osaks jäämist ja 20% Taaniga taasliitmist. Nende tulemuste põhjal otsustas Taani peaminister Carl Theodor Zahle, et Põhja-Schleswigi taasühendamisega võib jätkata, kuid Kesk-Schleswig jääb ka edaspidi Saksamaa võimu alla.
Paljud Taani rahvuslased leidsid, et Kesk-Schleswig tuleks Taaniga taasühendada referendumi tulemustest hoolimata. Seda arvamust õhutas ka soov Saksamaad püsivalt nõrgestada.[1] Kuningas oli rahvuslastega ühel meelel ja käskis Zahlel Kesk-Schleswig taasühendamisprotsessi kaasata.[1] Kuna Taanit oli alates Deuntzeri valitsusest 1901. aastal valitsetud parlamentaarse demokraatiana, siis leidis Zahle, et tal pole kohustust alluda. Ta keeldus käsku täitmast ja astus pärast teravat vaidlust kuningaga mõni päev hiljem tagasi.
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]
Christian X saatis kogu ülejäänud valitsuse laiali ja asendas selle Otto Liebe konservatiivse asevalitsusega. Valitsuse tagandamise tagajärjel puhkesid meeleavaldused ja Taanis tekkis revolutsiooniline atmosfäär, mis tekitas kahtlusi monarhia tuleviku suhtes. Selle tulemusel algasid läbirääkimised kuninga ja sotsiaaldemokraatide vahel. Seistes silmitsi Taani monarhia võimaliku kukutamisega, kuningas taganes ja vabastas oma valitsuse ametist. Ametisse astus Michael Pedersen Friisi juhitud kompromissivalitsus, mis pidi võimul olema kuni valimisteni samal aastal.
See oli viimane kord, kui Taani monarh sekkus poliitikasse, omamata parlamendi täielikku toetust. Kriisi järel leppis Christian X rolliga sümboolse riigipeana.[1]