Lepingu vorm

Allikas: Vikipeedia

Lepingu vorm on viis, kuidas leping sõlmitakse. Lepingu võib sõlmida mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kui seaduse, lepingupoolte kokkuleppe või ühe poole taotluse järgi tuleb leping sõlmida kindlas vormis, ei loeta seda lepingut enne sõlmituks, kui sellele on ettenähtud vorm antud.[1]

Vormivabadus[muuda | muuda lähteteksti]

Vormivabaduse põhimõtte kohaselt on pooltel õigus lepingu vorm ise valida. See tähendab, et võlasuhe poolte vahel tekib tavaliselt juba nendevahelise kokkuleppega ja nad ei pea juhinduma kindlatest vormi- või muudest nõuetest. Vormivabadus annab pooltele õiguse sõlmida leping ka seaduses sätestatust rangemas vormis.[2]

Vormivabadus laieneb lisaks lepingu sõlmimisele lepingu muutmisele, lõpetamisele, kokkulepetele tagatiste ja kõrvalkohustuste kohta ning nõude loovutamisele ja võla ülevõtmisele.[2]

Vormivabadus annab kindlust suulise lepingu sõlminud isikutele. See lubab pooltel oma kokkulepet kinnitada ka muude kui kirjalike tõenditega, näiteks täitmisega, nagu raha ülekandmine, asja vastuvõtmine, tunnistajate ütlused.[2]

Lepingu kohustuslik vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Kui lepingule on mistahes põhjusel sätestatud kohustuslik vorm, laieneb vorminõue kogu lepingule, st lepingu põhikokkuleppele, lisakokkulepetele ning muudele kokkulepetele, mida tahetakse lepingulisse suhtesse hõlmata. Lisakokkulepete puhul on siiski väike erand ‒ need võivad olla sätestatud lisalepingutena (lisatööde, tasu, tähtaegade jms kohta) ning sõlmitud tööjooniste, protokollide vms vormis. Lisakokkulepe võib olla ükskõik millises vormis, kui ka lepingule endale pole kohustuslikku vormi määratud.[3]

Ka kokkulepped tagatiste, teiste kõrvalkohustuste, lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta tuleb sõlmida kindlas vormis, kui kindel vorm on lepingule ette nähtud ning kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.[1]

Kui seaduses sätestatud vorminõuet ei täideta, on leping tühine (kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti).[4]

Lepingute vormi liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Suuline vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingu võib sõlmida suuliselt, kui puudub rangem vorminõue. Näiteks ostes poest leiba, sõlmitakse müüja ja ostja vahel müügileping ning seda isegi siis, kui seda formaalselt ei vormistata, vaid müüja ulatab lihtsalt üle leti ostjale leiva ning ostja maksab selle eest. Seadus pole ühelegi tehingule suulist vormi kohustuslikuna sätestanud. Suuliste lepingute  probleemiks on, et neid on raske tõendada.[5]

Kirjalik vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjalik vorm nõuab lepingupoolte omakäelist allkirja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (nt võib seadus ette näha, et ainult kohustatud pool peab alla kirjutama). Teatud juhtudel võib allkirja ka mehaaniliselt jäljendada.[5]

Elektrooniline vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Elektrooniline vorm on võrdsustatud kirjaliku vormiga. Elektroonilise vormi puhul peavad lepingus olema poolte nimed ja pooled peavad olema lepingu elektrooniliselt allkirjastanud. Elektrooniline allkiri peab olema lepingu sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise ajaga kooskõlas. Näiteks võib elektrooniliseks allkirjaks lugeda digitaalselt allkirja.[5]

Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi korral peab tehing olema tehtud nii, et seda oleks võimalik igal ajal kirjalikult taasesitada. Selle vormi puhul peavad lepingus olema poolte nimed, aga isiklikke ja omakäelisi allkirju olema ei pea. Kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõuded võib täita näiteks e-kiri või SMS.[5]

Notariaalne vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Notariaalselt kinnitatud leping

Notariaalne kinnitamine tähendab lepingu vormistamist kirjalikult ning notar peab lepingupoolte allkirjad kinnitama.[5] Leping on sõlmitud notariaalsest kinnitamisest alates.[1]

Notariaalselt tõestatud leping

Notariaalne tõestamine asendab lepingu notariaalset kinnitamist. See tähendab, et lisaks allkirjade õigsusele vaatab notar üle lepingu sisu ja selgitab seda pooltele. Leping on sel juhul sõlmitud notariaalsest tõestamisest alates.[1] Notariaalset tõestamist vajavad kõik tehingud, mille kohta on seaduses vastav nõue ette nähtud. Näiteks:

  • kõik kinnisasja võõrandamise tehingud ja kinnisasjale asjaõiguste (nt hüpoteek) seadmise tehingud
  • abieluvaraleping
  • äriühingu asutamisleping või asutamisotsus
  • osaühingu osa võõrandamise ja pantimise leping, kui osad ei ole registreeritud Eesti väärtpaberite registris
  • õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse loovutamise leping.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Võlaõigusseadus (08.01.2020). § 11. Riigi Teataja I. Kasutatud 27.10.2020, https://www.riigiteataja.ee/akt/961235?leiaKehtiv
  2. 2,0 2,1 2,2 Varul, P. jt (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 73.
  3. Varul, P. jt (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 75.
  4. Varul, P. jt (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 74.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lepingud ja nende sõlmimine. (18.09.2019). Kasutatud 27.10.20, https://www.eesti.ee/et/oigusabi/lepingud/lepingud-ja-nende-solmimine/