Lepingu täitmise nõue
Lepingu täitmise nõue on võlasuhetes ostja olulisim õiguskaitsevahend, kui müüja täidab müügilepingut mittekohaselt. Mittekohane müügilepingu täitmine tähendab, et müüja on andnud ostjale üle lepingutingimustele mittevastava asja.[1]
Üldiselt[muuda | muuda lähteteksti]
Lepingu täitmise nõude aluseks on võlaõigusseaduse § 222, mis on erinormiks § 108 suhtes.[1]
Täitmisnõue saab olla kahesuguse sisuga: ostja võib nõuda müüjalt lepingutingimustele mittevastava asja parandamist või selle asendamist uue samalaadse asjaga.[2] Selleks, et ostja saaks nõuda asja parandamist või asendamist, peab ta müüjale esitama üheaegselt (või vähemalt mõistliku aja jooksul) nii teate, et asi ei vastanud lepingutingimustele, kui ka täitmisnõue. See tähendab, et ostja peab müüjale teada andma, et ta soovib kas asja parandamist või asendamist. Praktikas tekitab see probleeme, kuna tavainimene ei tea, et ta peab täitmisnõude esitama siis, kui annab teada asja puudustest. Selle pärast loetakse täitmisnõue esitatuks ka juhul, kui avaldusest võib välja lugeda, et ostja soovib puudustega asja parandamist või asendamist. Et kaitsta tarbijast ostjat, ei pea tarbijalemüügi korral müüjale, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses, täitmisnõuet esitama.[3]
Asendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Asendamine tähendab, et müüja peab asendama ostjale üle antud puudustega asja uue samaväärse asjaga. Samal ajal peab ostja tagastama müüjale puudustega asja. Asendamine tuleb kõne alla üksnes asendatavate asjade, eelkõige asjade puhul, millel on liigitunnused. Individuaaltunnustega asja asendamine on võimatu ning seetõttu on see välistatud. Asja asendamise kohustusega kaasneb ka kohustus kanda parandamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud.[4]
Parandamine[muuda | muuda lähteteksti]
Parandamine tähendab, et müüja on kohustatud tegema sobivad toimingud, et kõrvaldada asja lepingutingimustele mittevastavus. Parandamisnõude esitamine eeldab, et puuduse kõrvaldamine ehk parandamine on ka reaalselt võimalik. Ei eeldata, et müüja peab omama eriteadmisi ja asja ise ära parandama. Küll aga peab müüja asja parandamiseks kasutama kolmanda isiku abi, kellel on eriteadmised ja oskused. Nii nagu asja asendamisega, on müüjal kohustus kanda parandamisega seotud kõrvalkulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Näiteks kannab müüja kulud, mis seonduvad asja viimise või saatmisega parandamiskohta ning sealt tagasi ostjale.[5]
Parandamiskulu hüvitamise nõue[muuda | muuda lähteteksti]
Parandamiskulude hüvitamise nõue on algse täitmisnõude suhtes sekundaarne õiguskaitsevahend ning tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ostja on esmalt nõudnud lepingu täitmist, s.t. kas parandamist või asendamist. Parandamiskulude hüvitamise nõue eeldab, et ostjal on õigus nõuda lepingutingimustele mittevastava asja parandamist ning ta on esitanud parandamisnõude müüjale õigeks ajaks. Müüja pole parandanud asja tähtajaks. Näiteks ei ole müüja asja parandanud mõistliku aja jooksul või on koguni keeldunud asja parandamisest. Ostja saab parandamiskulude hüvitamist nõuda müüjalt üksnes siis, kui ta on asja parandanud ise või lasknud seda teha kolmandal isikul. Võimalik on nõuda üksnes tegelikult kantud ehk reaalsete parandamiskulude hüvitamist. See tähendab, et ostjal pole võimalik jätta asi tegelikult parandamata ning nõuda müüjalt hüpoteetiliste parandamiskulude hüvitamist.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 60.
- ↑ Võlaõigusseadus. 26.09.2001. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus, Tallinn, 2017, lk 96.
- ↑ P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus, Tallinn, 2017, lk 97.
- ↑ P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus, Tallinn, 2017, lk 98.
- ↑ P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus, Tallinn, 2017, lk 101.