Leo Laurson
Leo Laurson VR I/3 (ka Leopold; 2. veebruar 1897 Konguta vald – 20. aprill 1972 Buenos Aires) oli Eesti sõjaväelane (kapten) ja diplomaat.
Ta sündis külakooliõpetaja 11. lapsena. Laurson õppis Vastse-Kuuste Ministeeriumikoolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
1915. aasta kevadel saadeti ta mobilisatsiooni korras Petrogradi Tšugujevi Sõjakooli, mille lõpetamisel sama aasta oktoobris hakkas teenima Soome küttide polgus, 479. Kadnikovi jalaväepolgus ja 727. Novoseleginski jalaväepolgus. Osales I maailmasõjas 1916–1917 pataljoniülemana. 1917. aastal sai ta haavata ja viidi Petrogradi ravile.
1918. aastal astus ta Petrogradi Ülikooli õigusteaduskonda. Osales Vabadussõjas Tartu Kaitsepataljoni koosseisus. Sama aasta detsembrist kuni 1920. aasta juulini oli Soomes sideohvitser ja Eesti sõjaväeline esindaja. Pärast seda oli Kindralstaabi luurejaoskonna ülem kuni järgmise aasta juunini, kui arvati kaptenina reservi.
1921. aasta detsembrist kuni 1923. aasta maini oli ta Berliinis Eesti saatkonnas II sekretär. 1923. aasta novembrist 1925. aasta augustini töötas Eesti Välisministeeriumis ametnikuna erinevatel ametikohtadel. 1924. aastal oli Moskvas Eesti saatkonnas ajakirjandusatašee.
1926. aastal tegutses välismaal ajakirjanikuna. 1927–1929 töötas Tallinnas USA Informatsiooniagentuuris. 1929–1934 oli tööl Helsingis Argentina konsulaadis. 1934–1940 töötas ta Tallinnas Hispaania saatkonnas. Nõukogude võimuorganid saatsid ta 1940. aastal Helsingisse Hispaania konsulaati, kust Laurson põgenes Rootsi.
1940–1949 töötas ta Stockholmi politseis tõlgina, samal ajal oli Kuninglikus Tehnikainstituudis hispaania ja vene keele lektor.
1949. aastal läks ta Argentinasse, kus oli ajalehe Kauge Kodu toimetaja ja keeleõpetaja koolides.
Ta kuulus Eesti Kaitseliitu, oli Rootsis Stockholmi Eesti Seltsi esimees ja Eesti Komitee asutajaliige.
Talle anti Georgi risti IV järgu orden ja 1921. aastal Vabadusristi I liigi 3. järgu teenetemärk.
Ta suri südameataki tagajärjel.