Lause kõrvalliikmed

Allikas: Vikipeedia

Lause kõrvalliikmed on sihitis, öeldistäide, määrus ja täiend.

Nii lause pea- kui ka kõrvalliikmete määratlemisel lähtutakse moodustaja sõnaliigist, grammatilise seose tüübist ning moodustaja konkreetsest grammatilisest vormist.

Sihitis, öeldistäide ja määrus on verbi seotud laiendid, mis tähendab, et nende olemasolu ja vorm sõltub tegusõna tähendusest. Nende vahel on rektsiooniseos. Mõned määrused võivad olla ka verbist sõltumatud omadus- ja määrsõna laiendid. Täiend aga ei sõltu tegusõnast kunagi, ta on nimisõnafraasi laiendosa.

Sihitis[muuda | muuda lähteteksti]

Sihitis ehk grammatiline objekt on verbi laiend, mis näitab, kellele või millele on tegevus sihitud, ning vastab küsimusele keda? mida? kelle? mille? kes? mis?

Nt Ma kohtasin sõpra. Ostsin poest suure leiva. Loe see raamat läbi.

Öeldistäide[muuda | muuda lähteteksti]

Öeldistäide ehk predikatiiv on verbi olema laiend, mis näitab, kes, mis või missugune on alusega tähistatu.

Nt Laps on haige. Härra Tamm on kunstnik. Inimesi on häid ja halbu.

Määrus[muuda | muuda lähteteksti]

Määrus ehk adverbiaal on verbi, omadus- või määrsõna laiend, mis pole alus, sihitis ega öeldistäide.

Nt Käisin poes. Juku rääkist juhtunust emale. Poiss vaatas teda nukralt.

Täiend[muuda | muuda lähteteksti]

Täiend ehk atribuut on nimisõna laiend, mis väljendab nimisõnaga tähistatu tunnust.

Nt Riie on täpselt poolteist meetrit lai. Kõik nad olid tudengid. Üks pikk tumedapäine mees.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Erelt, M., Kasik, R., Metslang, H., Rajandi, H., Ross, K., Saari, H., Tael, K., Vare, S. 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn, 1993
  • Erelt, M., Erelt, T, Ross, K. Eesti keele käsiraamat. Tallinn, 2000