Laiskloom

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Laiskloom ehk laisik on väga aeglase elustiiliga taimtoiduline imetaja. Ta elab Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsades. Laisikud jagunevad kahte perekonda: kaksvarvaslaisik ja kolmvarvaslaisik, milles omakorda on kuus liiki. Hoolimata nimest on kõikidel laiskloomadel kolm varvast. [1]

Laiskloom on nimetuse saanud väga aeglase ainevahetuse ja passiivse elustiili tõttu. Maapinnal on nad suhteliselt abitud, samas on nad head ujujad.

Evolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kahe laisklooma perekonna ühised juured ulatuvad umbes 40 miljoni aasta vanusesse aega, mis tõestab, et nad pärinevad samast eellasest. Seetõttu on ka laiskloomade liigid omavahel sarnased. Arvatakse, et tänu ujumisoskusele levisid laikloomad üle ookeani Kariibi merre Antillidele. [2]

Scelidotherium leptocephalum skelett, D'histoire naturelle rahvusmuuseum, Pariis

Bioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Pruun-kolmvarvaslaisiku söötmine (Bradypus variegatus), Cahuita Rahvuspark, Costa Rica

Füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Laiskloomad võivad olla 60–80 cm pikad ning kaaluda 3,6–7,7 kg. Kaksvarvaslaisikud on oma perekonnas teistest veidi suuremad. [3] Laisikutel on pikad jäsemed ja väiksed kõrvad. Laisikloomadel on lühike saba 5–6 cm pikk. Imetajatel on tavaliselt 7 kaelalüli, aga kaksvarvaslaisikutel on 6 ja kolmvarvaslaisikutel on 9 kaelalüli[4], tänu sellele saavad nad oma pead pöörata kuni 270°.[5]

Laiskloomad näevad värviliselt, kuid neil on halb nägemisteravus ning samuti ka kehv kuulmine. Toidu otsimisel toetuvad nad oma lõhnatajule.[6]

Võrreldes teiste sama suurte imetajatega on laiskloomadel poole aeglasem ainevahetus. Neil on madal kehatemperatuur, aktiivne olles 30–34 °C ning puhkeolekus veelgi madalam. Laiskloomad on kõigusoojased, mis tähendab, et nende kehatemperatuur sõltub keskkonna temperatuurist. Laiskloomade karvkatte kasvab vastupidiselt võrreldes teiste imetajatega.

Aktiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

Laiskloomade jäsemed on kohastunud rippumiseks ja haaramiseks, sest jäsemete proportsioonid ei toeta nende kaalu. Lihased moodustavad nende keha massist vaid 25–30 protsenti, võrreldes teiste imetajatega, kellel on 40–45 protsenti lihasmassi. [7] Nende kätel ja jalgadel on pikad ning kõverad küünised, mis võimaldavad neil puudel rippuda suurte jõupingutusteta.[8] Maapinnal lohistavad nad end küüntega mõõda maapinda, kuna nad ei ole võimelised kõndima. Kolmvarvaslaisikul laiskloomal on käed poole pikemad kui jalad.[9]

Laiskloomad liiguvad ainult siis kui neil on selleks vajadus ning isegi siis väga aeglaselt. Laisklooma keskmine liikumiskiirus on 4 m minutis, kuid ohtu tajudes võib liikuda ka 4,5 m minutis. Laiskloomad võivad küll vahel okstel ka istuda, kuid tavaliselt nad söövad, magavad ning isegi sünnitavad okstel rippudes. Mõnikord nad jäävad okstele rippu isegi pärast surma. Maismaal on laiskloomade keskmine liikumiskiirus 3 meetrit minutis. [10] Vee all suudavad nad enda ainevahtust ja südametegevust aeglustada, mis võimaldab neil vee all olla hingamata kuni 40 minutit.[11] Kaksvarvaslaiskud on öise eluviisiga. [12] Kolmvarvaslaisikud on peamiselt öise eluviisiga, kuid võivad olla aktiivsed ka päeval. Nad veedavad 90% ajast liikumatult.[13]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kaksvarvaslaisik(Choloepus hoffmanni) söötmine Manuel Antonio rahvuspark, Costa Rica

Kaksvarvaslaisiku toitumine koosneb putukatest, lehtedest, korjustest, viljadest ja väikestest sisalikest. Laisklooma toidukogused ühe päeva jooksul võivad ületada 140 ha. Samas kolmvarvaslaisiku toitumine on väga minimaalne, nad söövad vaid paar puulehte päevas. Mitte ühegi imetaja seedimine ei ole nii aeglane kui neil. Laisikud tulevad puu otsast alla vaid kord nädalas. Eesmärgiga väljaheiteid teha, selleks nad kaevavad augu ja katavad selle hiljem.[14]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kahvatu- ja pruunikarvalised laisikud paljunevad hooajaliselt, samas pikakarvalised laisikud võivad paljuneda aasta läbi. Pesakonnas on ainult üks vastsündinu. Kolmvarvaslaisikul kestab tiinus kuus kuud ning kaksvavarvaslaisikul 12 kuud. Vastsündinud on emaga koos umbes viis kuud. Mõningatel juhtudel surevad noored laisikud puult alla kukkudes, sest nende emad ei vaevu neid puu alt üles otsima.[15]Laiskud saavad tavaliselt ühe järglase igal aastal aastal, kuid mõnikord on laiskloomade elustiil liiga passiivne, mis pikendab paarilise leidmisaega. [16] Laiskloomad võivad olla mõlema soo tunnustega, mitmed loomaaiad on leidnud laisikuid erinevast soost.[17][18]

Keskmiselt elab kaksvarvaslaisik looduses kuni 20 aastat, vangistuses kuni 30.[19]

1825. aastal Thomas Landseeri joonistatud kääbus-kolmvarvaslaisik

Suhted inimestega[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmevarbaline laiskloom. Dallas World Aquarium

Enamik dokumenteeritud laiskloomade surmadest Costa Rical, on surnud läbi kontakti elektriliinidega või salaküttide jahtimise tagajärjel. Laiskloomad ripuvad puude otsas küüntega ning tavaliselt ei kuku alla isegi siis, kui neid tulistatakse. 

Laiskloomad on loomakaubanduse ohvrid, neid müüakse lemmikloomadena. Nad on niivõrd erilise ökoloogiaga, et nendega ei teenita kuigi palju.[20]

Laiskloomade kaitsmiseks on loodud palju organisatsioone.

Green Heritage Fund Suriname asutaja ja omanik Monique Pool on päästnud ja vanadusse lasknud üle 600 laisklooma, sipelgaõgija, armadilli ja okassea.

The Sloth Institute on tuntud kui laiskloomade hoolitseja, päästja ja vabadusse laskja. Aviarios Sloth Sanctuary Costa Ricas hoolitseb samuti laiskloomade eest. Nad on aidanud päästa ja vabadusse lasknud vähemalt 130 laisklooma.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Sloth Conservation Foundation. Overview
  2. "Phylogenetic relationships among sloths (Mammalia, Xenarthra, Tardigrada): the craniodental evidence".
  3. National Geographic. Sloth
  4. Narita, Yuichi; Kuratani, Shigeru. Evolution of the vertebral formulae in mammals: A perspective on developmental constraints
  5. National Geographic. Three-Toed Sloths
  6. Encyclopedia Brittanica. Sloth
  7. natureinstitute.org. What Does It Mean to Be a Sloth?
  8. Mendel, Frank C.. Use of Hands and Feet of Three-Toed Sloths (Bradypus variegatus) during Climbing and Terrestrial Locomotion
  9. Encyclopedia Brittanica. Sloth
  10. Goffart, M. (1971). "Function and Form in the sloth". International Series of Monographs in Pure and Applied Biology 34: 94–95. 
  11. Britton, S. W.. Form and Function in the Sloth
  12. Eisenberg, John F.; Redford, Kent H.. "Mammals of the Neotropics, Volume 3: The Central Neotropics: Ecuador, Peru, Bolivia, Brazil".
  13. Encyclopedia Brittanica. Sloth
  14. Jonathan N. Pauli, Jorge E. Mendoza, Shawn A. Steffan, Cayelan C.Carey, Paul J. Weimer and M. Zachariah Peery. A syndrome of mutualism reinforces the lifestyle of a sloth
  15. Soares, C. A.; Carneiro, R. S.. "Social behavior between mothers × young of sloths Bradypus variegatus SCHINZ, 1825 (Xenarthra: Bradypodidae)".
  16. Pauli, Jonathan N.; Peery, M. Zachariah. "Unexpected Strong Polygyny in the Brown-Throated Three-Toed Sloth".
  17. BBC News. BBC.. Manly secret of non-mating sloth at London Zoo
  18. BBC News. Same-sex sloths dash Drusillas breeding plan
  19. Smithsonian's National. Southern two-toed sloth
  20. News, A. B. C.. Sloths: Hottest-Selling Animal in Colombia's Illegal Pet Trade