Lämmastiku oksiidid

Lämmastiku oksiidid on lämmastiku binaarsed ühendid hapnikuga. Kuna lämmastik võib keemiliste ühendite koostises omada mitmeid stabiilseid oksüdatsiooniastmeid, siis ka lämmastiku oksiide on mitmeid. Kõik lämmastiku oksiidid on normaaltingimustel gaasilised.

Lämmastiku tuntumate oksiidide alla kuuluvad:

• Dilämmastikoksiid ehk naerugaas, valem N₂O, lämmastiku oksüdatsiooniaste +I;
• Lämmastikmonooksiid (ka lihtsalt lämmastikoksiid), valem NO, lämmastiku oksüdatsiooniaste +II;
• Dilämmastiktrioksiid, valem N₂O₃, lämmastiku oksüdatsiooniaste +III (ühendit käsitletakse ka lämmastikmonooksiidi ja lämmastikdioksiidi seguna, kuna N₂O₃-s sisalduv lämmastikevaheline side on ebastabiilne ning N₂O₃ disproportsioneerubki stabiilsemateks oksiidideks);
• Lämmastikdioksiid, valem NO₂, lämmastiku oksüdatsiooniaste +IV (esineb ka dimeersel kujul N₂O₄), happeline oksiid (vees lahustumisel moodustab lämmastikushapet HNO₂ ja lämmastikhapet HNO₃);
• Dilämmastikpentaoksiid, valem N₂O₅, lämmastiku oksüdatsiooniaste +V (ühendit käsitletakse ka lämmastikhappe anhüdriidina ning vees lahustumisel moodustabki HNO₃).

Lämmastiku oksiidid satuvad atmosfääri põlemisprotsesside käigus (nt automootorites) ja käituvad atmosfääri saasteainetena. Keskkonnakaitse-alastes dokumentides tähistatakse lämmastiku oksiide NO ja NO₂ üldistatud lühendiga NO_x, NOx või NOX. Lämmastiku happelised oksiidid (nt NO₂) tekitavad õhuniiskusega reageerides happesademeid. Dilämmastikoksiid käitub aga kasvuhoonegaasina.