Käitumine

Käitumismustrite mitmekesisus loomariigis

Käitumise all mõistetakse bioloogias indiviidi nähtavaid toiminguid. Need võivad olla spontaansed või seotud reageeringutega stiimuleile. Stiimul võib tulla teistelt organismidelt või füüsilisest ümbruskonnast. Looma käitumine aitab tal leida toitu, vältida vaenlasi, ning sugulisel teel paljunevatel liikidel aitab leida ka kaaslase, kellega paljuneda.

Loomade käitumist uurivat teadust kutsutakse etoloogiaks.

Käitumine jaguneb põhiolemuselt kaheks: omandatud, õpitud ning kaasasündinud, instinktiivne. Kaasasündinud käitumine on arenenud evolutsiooni jooksul ning see päritakse vanematelt. Kaasasündinud omadusi saab õppimisega arendada.

Loomad reageerivad ka teatud märkidele (nt hõbekajaka tibud toksivad tugevamalt vastu punast täppi ema nokal, kuid nõrgemalt vastu mõnda muud värvi täppi) (nt emasogalikud, kellel on paisunud kõht, on tõenäolisemad paarituma).

Psühholoogias haarab käitumise mõiste nii reaktsioone stiimulitele, psühholoogiale huvi pakkuvaid kehalisi protsesse kui ka tegevust (tahtlikku tegevust).

Mõisteid

• Refleks – lihtne käitumine, milles stiimul põhjustab vastuse.
• Kinesis (ingl. k.) – reageerimine muutusele stiimuli tugevuses oma aktiivsuse tõstmise või langetamisega (nt keldrikakandid lähevad valguse eest peitu)
• Taksis – liikumine, mis on suunatud stiimuli suunas (näiteks silmviburlane (Euglena) ujub valguse poole (fototaksis))

Õppimine on tähtis osa käitumise arengust.

Psühholoogia

Psühholoogias eristatakse vaadeldavat käitumist (overt behaviour), mis hõlmab otseselt vaadeldava välise käitumise ning mõõdetavat ja registreeritavad siseprotsessid, ning mittevaadeldavat käitumist (covert behaviour), mille moodustavad vaimsed protsessid.

Vaata ka

• biheiviorism
• etoloogia
• zoosemiootika