Mine sisu juurde

Kyūdō

Allikas: Vikipeedia
Kyudo

Kyūdō (弓道, otsetõlkes "vibu tee") on jaapani võitluskunst, kus kasutatakse traditsioonilist umbes 2 meetri pikkust Jaapani vibu.

Jaapanis on vibu ajalooliselt kasutatud jahipidamiseks, võitluseks ja religioossetes rituaalides.

Tänapäeval ei ole vibuga jahtimine ja võitlemine enam aktuaalsed, kuid vibusid kasutatakse tseremoniaalsetel eesmärkidel. Kyūdōst on välja kujunenud võitluskunst ja spordiala.

Kyūdōt kutsutakse mõnikord ka liikuvaks meditatsiooniks, kuna liigutused peavad olema sujuvad ja peaksid õigel praktiseerimisel mõjuma harmoneerivalt.

Kyūdō jaguneb eri koolkondadesse, tuntumad on näiteks Heki ryu (kool) ja Ogasawara ryu, kus esimene on võitluslik treening ja teine on tseremoniaalne treening templirituaalide tarbeks. Kyūdōs lastakse vibu seisvas või istuvas asendis, Ogasawara ryu puhul lisandub veel laskmine hobuse seljast.

Nagu kõikides traditsioonilistes budo- või Jaapani sõjakunstiliikides, jaguneb ka kyūdō kaheks: tehnika ja filosoofia.

  • Tehnika (hassetsu) hõlmab noole laskmiseks vajaliku kaheksa positsiooni õppimist. Kuna noole lend ja märgi tabamine sõltuvad väga suurel määral sellest, kui hoolikalt ja sujuvalt need sammud on astutud, nõuab kyūdō täpsust ja harmoonilisust.
  • Filosoofia areneb kyūdō treeningute käigus, kui inimene õpib vibu tee läbi kõrvutama liigutusi, märgi tabamist ja muud taolist teiste situatsioonidega elus. Kyūdō praktiseerimise kaudu jõuab harjutaja üldiste arusaamadeni elu kohta.

Dojo ja reeglid

[muuda | muuda lähteteksti]

Dojo ehk treeningusaal/maja on koht, kus kehtivad teatud käitumisreeglid. Enne sisenemist (vahel ka enne matile astumist) võetakse jalanõud jalast. Sisenedes kummardatakse kami (püha seina) poole. Reegleid on erinevaid, kuigi suures osas on need kattuvad ja loogilised. Reeglid tuleb endale selgeks teha juba väga varakult treeningute alguses, sest treeningutel on väga tähtis distsipliin.

Reeglid ja organiseeritud liikumine aitavad vältida vigastusi. Näiteks peab alati ootama, kuni kõik on lasknud oma kaks noolt (loe allpool) ja siis märku andma, kes nooli ära tooma läheb. Tavaliselt toob üks treeningukaaslane korraga ära kõik lastud nooled.

Kui lastakse makiwara peal (loe allpool), võivad reeglid mõningal määral varieeruda.

Kyūdōs kasutatakse spetsiaalse õmblusega lühikeste käistega valget pluusi (gi) ja tavaliselt laiu musti pükse (hakama). Jalas on valged sokid (tabi).

Vibu (yumi, 弓) Traditsiooniliselt tehakse kyūdō vibud bambusest ja meistrid on oma teadmised suguvõsas pärinud põlvest põlve edasi andes. Nii vibu kui ka noolte pikkus oleneb kasutaja pikkusest, kuid tavaliselt on pingule tõmbamata vibu umbes 210 cm pikkune.

Nool (ya, 矢) Tavaliselt lastakse ühe sessiooniga välja kaks noolt. Nooled on erinevad ja neid tuleb kasutada kindlas järjestuses. Nooltel tehakse vahet sulesüdamiku suuna järgi sulgede liimingu juures. Ühel noolel on sulesüdamik vasakul pool, teisel paremal. Nooli kutsutakse haya (甲矢) ja otoya (乙矢).

Makiwara (巻藁) Makiwara ehk õlerull on märklaud, mida enamasti kasutavad algajad. Laskmiskaugus on võrdeline vibu pikkusega, s.t 2-meetrise vibu korral 2 meetrit.

Mato (的) Mato on edasijõudnute märklaud, mis on laskjast minimaalselt 26 meetri kaugusel. Vabaõhutreeningutel toetub mato liivahunnikule.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

(ingliskeelsed)