Kvoot

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kvoot on millegi jaoks kehtestatud piirmäär.

Majanduses kehtestavad riikide valitsused kvootidega teatud koguselised piirangud kindlatele sisse- ja väljaveo kaupadele või teenustele. Kvoot on kaubanduses tõhusam kui tariif, sest tollid tõstavad impordi hinda ja muudavad selle vähem konkurentsivõimeliseks. Tollid on reeglina kõrgemad lõpptoodangule ja madalamad toormele. Kaubanduses kasutatavad kvoodid võivad olla valikulised – eri maadele võivad teatud kvoodid olla kohustuslikud (majanduses, relvatööstuses). Hinnakvoodid erinevad impordikvootidest. Hinnakvoodid lubavad riiki sisse vedada kindla koguse tollimaksuvaba või madalama tollimaksumääraga kaupa. Kvoodi ületanud kaubale kehtib kõrgem tollimaks. Sisseveokvoodiga kitsendatakse kauba sissevedu (mõnikord täielikult). Koguseliselt määratavad kaubapiirangud kehtestati suurel määral I maailmasõja ajal ja järel. 1920. aastate jooksul majanduses kvoodid järk järgult tühistati ja asendati tariifidega. Järgmine ulatuslik kvootide kasutuselevõtt toimus suure majanduslanguse ajal 1930. ndate alguses. Pärast II maailmasõda Euroopas kvootide kasutamine vähenes, USA-s aga jätkus.[1]

Saastekvoodid[muuda | muuda lähteteksti]

Kyoto protokolli ratifitseerimisega võtsid Euroopa Liidu liikmesriigid endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) emissiooni hulka 8% võrra võrreldes aastaga 1990. Seda eesmärki aitab saavutada Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise skeem (European Union Emissions Trading Scheme – EU ETS)

Eesti on KHG heitkogustega kauplemisel potentsiaalse "müüja" rollis. Majanduse põhjaliku ümberstruktureerimise tõttu tekkis Eestis 1990. aastate alguses rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt baasaastaks valitud 1990. aasta heitkoguste tasemega võrreldes märkimisväärne vähenemine. Lisandus säästumeetmete rakendamine energiakasutuses, taastuvate energiaallikate, peamiselt puidu ja puidutöötlemisjäätmete utiliseerimise ja tänapäevaste tehnoloogiate kasutuselevõtmine, alternatiivsete energiatootmisviiside juurutamine jm, mis koos summaarse energiatarbe märgatava vähenemisega kõikides majandussektorites on vähendanud ka KHG heitkoguseid.

Aastast 2013 algab EU ETS-i kolmas 8 aastane kauplemisperiood, mis oma kestuselt on võrreldes eelnevate perioodidega pikem ning on muutunud LHÜ-de taotlemise põhimõtted. Antud kauplemisperioodil minnakse valdavalt üle enampakkumistele ning järk-järgult vähendatakse tasuta LHÜ-de eraldamist EU ETS-i kuuluvatele käitisetele.[2]

Kvootide kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Roheline investeerimisskeem on Kyoto protokolli kohaselt riigi lubatud heitkoguse ühikute kauplemisest saadavate vahendite suunamine keskkonnasäästlikesse projektidesse või programmidesse. Eesti heitkoguse müügiga tegeleb KIK. See, millisesse valdkonda tulu suunatakse, otsustab kvoodi ostja ning müügitehingust saadud tulu tuleb üldjuhul investeerida. Eesti CO2 kvoodi müügist ehk rohelisest investeerimisskeemist saadavad summad on mõeldud katlamajade ümberehituseks, kaugküttevõrkude rekonstrueerimiseks ja taastuvatel energiaallikatel põhinevate koostootmisjaamade rajamiseks.[3]

Saastekvoodid ja elektriautod[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal Euroopa Liidus vastu võetud energiasäästliku transpordi arendamise kavaga võeti selge suund elektri- ja elektri-hübriidajamite propageerimisele. Eesti on võtnud kohustuse saavutada 10% taastuvenergia osakaal transpordisektoris aastaks 2020. EAS on klastriprogrammi kaudu toetanud ka elektromobiilsusest huvitatud ettevõtjaid koondavat klastrit.

10 miljoni kasutamata saastekvoodi ehk AUU müügist Jaapani konglomeraadile Mitsubishi Corporation saab Eesti pool tuhat elektriautot. Ülejäänud summa eest rajatakse kogu riiki kattev kiirlaadijate võrgustik ja käivitatakse eraisikutele mõeldud toetusskeem elektriautode ostmiseks.[3]

Kalapüügikvoot[muuda | muuda lähteteksti]

Lubatud kogupüügid (TACs) on püügilimiidid, mis on kehtestatud kõige olulisematele kaubanduslikele kalavarudele. Komisjon teeb lubatud kogupüükide kohta ettepanekud, mis tuginevad asjaomaste kalavarude olukorda käsitlevatele teaduslikele nõuannetele. Ettepanekud peab heaks kiitma kalandusministrite nõukogu. Lubatud kogupüügid kehtestatakse enamuse kalavarude puhul iga-aastaselt ja süvamereliikide puhul igaks kaheks aastaks. Üha rohkemate kalavarude puhul kehtestatakse lubatud kogupüügid kooskõlas mitmeaastaste kavadega. Lubatud kogupüügid jagatakse ELi liikmesriikide vahel süsteemi raames, mida kutsutakse „suhteliseks stabiilsuseks”. Selle süsteemi abil hoitakse riiklikud kvoodid üksteise suhtes stabiilsetena isegi siis, kui püüda lubatava kala üldkogus kalavarude produktiivsuse poolest erineb.[4]

Piimakvoot[muuda | muuda lähteteksti]

Piima tootmiskvoodid on Euroopa Liidu (EL) ühtse põllumajanduspoliitika üks meede, mille rakendamise eesmärgiks on piirata piima ületootmist. Igale liikmesriigile on antud kindel tootmiskvoot, mille määramisel on aluseks võetud mingi ajalooline referentsaasta. Liikmesriigid jaotavad selle omakorda põllumajandustootjatele individuaalseteks kvootideks. See osa üldriiklikust kvoodist, mis ei kuulu tootjatele, moodustab reservi. Juhul kui liikmesriik ületab talle määratud kvooti, maksab ta trahvi ja nõuab selle omakorda sisse individuaalset kvooti ületanud tootjatelt.

Piimakvoot jaguneb tarne- ja otseturustuskvoodiks. Tarnekvoot on maksimaalne piima kogus, mida tohib müüa piima töötlejale. Otseturustuskvoot aga hõlmab piima ja piimatooteid, mida tootja müüb või annab otse lõpptarbijale, kusjuures piimatooted arvestatakse vastavate valemite abil piimaks ümber.[5]

Valimiskvoot[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitikas on kvoot volikogusse või parlamenti pääsemiseks vajalik valijahäälte piirmäär.

Eesti Riigikogu valimistel jaotatakse kohad ringkondade vahel kasutades Hare'i kvooti. Sisuliselt jagatakse valimisõiguslike kodanike arv ringkonnas kogu valimisõiguslike kodanike arvuga ja korrutatakse 101-ga; iga ringkond saab esiteks selle korrutise täisosa jagu mandaate (näiteks 10,9=10) ja arvutatakse ülejääk (näites: 10,9–10=0,9); niimoodi ülejäänud kohad jaoks järjestatakse ringkonnad suurima ülejäägi põhjal. Ja ringkond saab täiendva koha juhul, kui ringkonna ülejääk osutub suurimaks, kuni kõik kohad on jaotatud.

Sookvoot[muuda | muuda lähteteksti]

Osakaalu nõue sugupoolte esindatuse suhtes, mis võivad olla neutraalsed või mitteneutraalsed: sooliselt neutraalsed (gender-neutral) kvoodid on kasutusel sihiga ära hoida kas naiste või meeste alaesindatus. Sel juhul nähakse ette, et kumbki sugupool ei tohi enda alla võtta mitte rohkem kui 60% ja mitte vähem kui 40% valimisnimekirja kohtadest. Sooliselt neutraalne on ka nn pooleks ehk nn fifty-fifty kvoot (50%-50%), mis seab naiste ja meeste esindatusele ka ülemise piirmäära. mitteneutraalsed, naistele suunatud kvoodid on miinimumnõude kvoodid – naisi ei tohi olla koguhulgast vähem kui teatud protsent (20, 30, 40%).

Sookvoodi miinimumnõue – naiste kui poliitilise vähemuse minimaalse osakaalu (20, 30 või 40%) nõue. Regulatsioonide suunamine sellele, et kindlustada naistele vähemalt miinimum arv kohti, mis oleks rohkem kui minevikus. Soolise valimiskvoodi („an electoral gender quota”) regulatsioon võib näiteks nõuda, et minimaalselt 40% valimisnimekirjadesse kantud kandidaatidest oleksid naised;

Absoluutse soolise tasakaalu nõue absoluutse soolise tasakaalu (50%-50%) nõude.[6]

Sisserände kvoot Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Sisserände kvoot on Eestisse sisserändavate inimeste piirarv, mille suuruse määramisel võetakse arvesse maakondade ja vabariiklike linnade volikogude ettepanekuid. Sisserände kvoodi, mis ei tohi ületada 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast, kehtestab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Eesti Vabariigi Valitsuse ettepanekul igaks kalendriaastaks nii sisserände liikide kui ka maakondade ja vabariiklike linnade lõikes Eesti riigieelarvega samaaegselt ja sellega kooskõlas. Eesti Vabariigi Ülemnõukogul on õigus kvooti muuta, kui seda tingivad Eesti Vabariigi huvid.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]