Kuulamine (etnoloogia)

Kuulamine oli eesti talurahva komme teha eelnevat maakuulamist, kas kosjad võetakse vastu või mitte.

Et rahvausu järgi kosimiselt tühjalt tagasitulemine ennustas õnnetust, siis eelnes ülemaalise kombena kuulamine. Üldlevinud tava oli läkitada kuulueit (ka kosjamoor), teisipäeva või neljapäeva õhtul neiu koju kosjakaupa tegema. Kuulueideks oli vanem naine, enamasti mõni peiu vanem naissugulane. Kosjakaubaks pakuti pudel viina.

Kuulamine toimus vanemal ajal kaudse, mitte otsese jutuna. Kuulueit kiitis nii kositavat ja tema peret kui ka kosilast ja tema majapidamist. Kui siis pudel viina välja võeti, said neiu vanemad eesmärgist aru. Peamiseks n-ö küsijaks oli viinapudel. Kui sellest joodi, oli luba kosja tulla (tavaliselt nädala pärast). Kui pudel jäeti puutumata, siis kosilast ei soovitud. Sellest ka nimetus "väikesed viinad" soodsalt lõppenud kuulamise kohta. Kuulamisele järgnesid kosjad ehk "suured viinad".

Oli ka muid eelkosjade viise. Mulgimaal viis noormees kevadel neiu akna taha kosjakase. Kui kask tuppa toodi, võis kosja minna; kui tuppa ei viidud, siis ei tahetud seda kosilast. Mõnel pool (Kodavere, Rapla) viskas noormees tuppa suure sileda kosjapulga. Kui see vastu võeti, võis kosja tulla.