Kulupõhine hinnastamine
Kulupõhine hinnastamine (inglise keeles cost-plus pricing) on kauba- või teenuseühiku hinna kindlakstegemine teatud algoritmi kohaselt toimuva arvutuse tulemusena, mille käigus selgitatakse välja kaubapartii ostmise, tootmise või teenuse osutamisega seotud kulud, määratakse kindlaks soovitav kasumimäär ja jagatakse tulemus toote- või teenuseühikule. [1]
Kaupade edasimüümisega soovitakse katta kõik selle soetamisega seotud muutuvkulud, proportsionaalne osa ettevõtte püsivkuludest ja teenida seejuures ka täiendavat tulu, mis väljendub enamasti ettevõtte kasumina. Vastavaid tegevusi müüdavate toodete hindade kujundamisel nimetatakse hinnastamiseks. Varem on kasutatud hinnastamise asemel laialdaselt ka terminit „hinnakujundus“. [1]
Kulupõhisel hinnastamisel lähtutakse toote või teenuse omahinnast, millele lisatakse soovitud müügimarginaal. Tegemist on levinud hinnastamise meetodiga, mis ei võta arvesse pakkumise ja nõudluse vahekorda, turuosa omamist ja konkurentide poolt pakutavate tooteanaloogide või teenuste hindu. Uue toote turule toomisel on seda meetodit vahel raske kasutada, kuna toote lõplik omahind saab tihti selgeks alles pärast seda, kui see on olnud mõnda aega masstootmises. [1]
Kõige levinum hinnastamise meetod hindade arvutamisel on juurdehindlusmeetod (cost plus price method). See on kulupõhise hinnastamise meetod, mille puhul toote või teenuse kogukuludele liidetakse hinnalisa. Ostu sooritades nõustub klient tasuma müüjale kõigi muutuv- ja püsivkulude eest, millele lisatakse kasumimarginaal. Toote müügihinna saamiseks kasutatakse lihtsuse mõttes hinnakordajat ja/või juurdehindluse protsenti, kuna lähtutakse toote sisseostuhinnast ja/või soetuskulust. [1]