Kultuurpuistu

Kultuurpuistu

Kultuurpuistu (ka puupõld või puuistandik) on inimese rajatud metsaala, kus puud on sihipäraselt istutatud või külvatud peamiselt majanduslikul eesmärgil, nagu puidu või puitkiu tootmine. Kultuurpuistu erinevus tavalisest metsast seisneb selles, et kui tavaline mets on hakanud kasvama looduslikult ja sealt võib leida erinevat liiki puid, siis kultuurpuistu on inimese rajatud ja tavaliselt kasvab seal ainult üks puuliik. Kultuurpuistud erinevad loodusmetsadest oma liigivaesus, ühevanuselise ja ühtlase struktuuri ning väiksema ökoloogilise väärtuse poolest. Neid alasid iseloomustab väiksem elurikkus ning piiratud ökosüsteemide teenuste pakkumine võrreldes loodusmetsadega.

Kultuurpuistute rajamise eesmärk on saada metsast kvaliteetset puitu toodete valmistamiseks ja madalama kvaliteediga puitu energia tootmiseks.

Kultuurpuistud on Eestis ja mujal Euroopas tekitanud laialdast arutelu, kuna nende rajamine ja intensiivne majandamine on seotud oluliste keskkonnamõjudega, sealhulgas elurikkuse vähenemise ja looduslike ökosüsteemide kadumisega.

Terminoloogia

Kultuurpuistu kõrval kasutatakse rahvakeeles tihti termineid puupõld ja puuistandik.

Puupõld rõhutab istanduse sarnasust põllumajandusliku tootmispinnaga, kus mets toimib pigem tooraine allikana kui loodusliku ökosüsteemina. Puupõllu mõiste puhul viidatakse sageli sellele, et kultuurpuistud on rajatud intensiivse majandustegevuse eesmärgil, mitte looduse kui terviku hoidmiseks.

Puuistandik viitab samuti intensiivsele majandamisele ja puudel põhinevale monokultuursele rajatisele. Puuistandike puhul kasutatakse sageli mõistet "majandusmets", mis tähendab, et mets on rajatud peamiselt puitu või teiste puiduliste ressursside tootmiseks, ilma et arvestataks elurikkuse või ökosüsteemide teenustega.

Eesmärk

Kultuurpuistu eesmärk on saada metsast kvaliteetset puitu toodete valmistamiseks ja madalama kvaliteediga puitu energia tootmiseks.

Rajamine ja iseloomulikud jooned

Kultuurpuistud rajatakse tavaliselt lageraie või mullaharimine järel. Istutatakse ühe või paari puuliigi seemikud, näiteks harilik mänd (Pinus sylvestris), harilik kuusk (Picea abies) või arukask (Betula pendula). Tüüpilised tunnused:

• ühe- või väheseliigiline koosseis
• üheealine struktuur
• sirged read ja geomeetriline muster
• intensiivne hooldus, sealhulgas harvendused ja pestitsiidide kasutamine

Kasutamine

Kultuurpuistuid kasutatakse puidu ja mittepuiduliste metsasaaduste tootmiseks.

Metsatööstuse seisukohast on kultuurpuistud oluline osa metsandusest, sest need aitavad:

• pakkuda taastuvat toormaterjali,
• säilitada metsakatet raie järgselt.

Inimeste kasutus ja väärarusaamad

Metsatööstuse esindajad on väitnud, et kultuurpuistud sobivad puhkuseks ja seenelkäikuks. Keskkonnakaitsjad ja teadlased aga rõhutavad, et inimesed eelistavad looduskeskkonda ja liigirikkust, mida kultuurpuistud suures osas ei suuda pakkuda. Inimesed eelistavad looduslikke ja liigirikkaid metsatüüpe, millel on kõrgem esteetiline ja ökoloogiline väärtus.

Mõju elurikkusele

Kultuurpuistud toetavad oluliselt väiksemat liikide mitmekesisust kui loodusmetsad.

• Elupaikade vähenemine ja lihtsustumine
• Mulda ja taimestikku vaesendavad mõjud
• Vähenenud sobivus ohustatud ja haruldaste liikide jaoks

Eestimaa Looduse Fondi andmetel on kultuurpuistute elurikkus loodusmetsaga võrreldes hinnanguliselt 50–90% madalam.

Ökosüsteemide teenused ja nende piirangud

Kuigi kultuurpuistud seovad süsinikku ja võivad reguleerida vee liikumist, ei suuda nad pakkuda loodusmetsadega võrdväärseid ökosüsteemide teenuseid:

• pikaajaline süsiniku sidumine mullas ja surnud puidus
• vee- ja toitainete tsüklite reguleerimine on piiratud
• looduslike looduslike liikide säilitamise ja elupaikade taastamise võimekus puudub

Paljud ökoloogid hoiatavad, et monokultuursed istandused ei suuda täita loodusmetsa funktsioone isegi sajandite vältel.

Keskkonnamõjud

Eestis raiutakse igal aastal ligikaudu 10 miljonit tihumeetrit puitu. 2021. aastal oli puidukasutuse kogumaht 17,72 miljonit kuupmeetrit, millest 11,4 miljonit kuupmeetrit eksporditi ja 5 miljonit kuupmeetrit imporditi. Ekspordi ja impordi suhe on aastate lõikes varieeruv, ent eksporditakse suur osa puidust, sealhulgas energiatootmiseks kasutatavat puitu, nagu puidugraanuleid ja hakkpuitu.

Eestis on metsaga kaetud 51,3% maismaa pindalast, mis moodustab umbes 2,33 miljonit hektar. Metsade pindala on viimastel aastatel kasvanud, kuid samas on ka raiemahud suurenenud. Näiteks 2019. aastal raiuti Eestis 11,25 miljonit tihumeetrit metsa, millest suur osa läks eksporti ja energiatootmiseks.

Eestis on mitmeid suuri puidutööstusi, mis vajavad igal aastal suures koguses puitu, sealhulgas Pärnu metanoolitehas ja Viru Keemia Gruppi tselluloositehas, mis kokku vajavad umbes 3,2 miljonit tihumeetrit puitu aastas.

Puidu eksport ja energiatootmine on Eestis olulised majandussektorid. 2022. aastal eksporditi 11,2 miljonit tihumeetrit puitu ja puittooteid, mis moodustab umbes 94% kohalikust raiemahust. Eksporditavatest puidugraanulitest ja hakkpuidust umbes 43% kasutatakse välismaal energiatootmiseks, näiteks Taani, Suurbritannias ja Hollandis, kus neid põletatakse elektrienergia ja soojusenergia tootmiseks.

Õiguslik raamistik ja avalik debatt

Euroopa Liitu elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv kohustavad liikmesriike kaitsma looduslikke elupaiku ka metsade majandamisel.

Õiguslik raamistik Eestis

Eestis reguleerivad istandike rajamist mitmed seadused, näiteks:

• metsaseadus
• looduskaitseseadus
• planeerimisseadus

Eestis on vastu võetud seadusemuudatused, mis reguleerivad istandike rajamist ja looduskaitset rangemalt.

Istandike rajamise plaan 2024

2024. aastal kavandas Kliimaministeerium võimalust rajada kuni 100 000 hektarile Eestis metsaistandikke, eelkõige kasutusest väljas olevatele põllumajandus- ja metsamaadele. Plaan leidis nii toetust kui kriitikat, kuna tekkis mure võimalikust vastuolust Euroopa Liidu regulatsioonidega ja elurikkuse vähenemisest. Hiljem kavandati ala vähendamist ja täpsustati tingimusi, et järgida EL nõudeid.

Ajalugu

Ajalugu maailmas

Inimesed on puude istutamisega tegelenud pikka aega. Juba Vana-Kreekalased ja Vana-Roomalased tegelesid puude istutamisega. Näiteks tõid roomlased Inglismaa alale mitmeid õuna- ja pähklipuu liike, kuid suurem istutamine puidu tootmiseks algas alles 17. sajandil.

Maailmas hakati kultuurpuistute rajamist tõsisemalt arendama 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Erinevates riikides, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, said kultuurpuistud metsanduse põhielemendiks, kuna neid peeti looduse taastamise ja puidutootmise tõhustamise vahenditeks. Saksamaal rajati 20. sajandi alguses suured kultuurpuistud, mille eesmärk oli ühtlase puidutootmise tagamine ning metsadele tugevdatud järelevalve. Aja jooksul on kultuurpuistud saanud levinud metsanduse praktika kogu Euroopas, olles osa metsanduspoliitikast ja säästliku metsakasutuse tagamise süsteemidest.

20. sajandi jooksul on saanud küpseks üks põlvkond männimetsi, poolteist põlvkonda kuusemetsi ja kaks põlvkonda lehtpuumetsi. Mets saaks hakkama ka, inimese abita, aga kuna vabalt kasvav puukooslus ei anna majanduslikku tulu nii palju ja kiiresti, kui inimene soovib, siis sekkub inimene, et saada rohkem tulu.

Ajalugu Eestis

Eestis hakati kultuurpuistuid laialdasemalt rajama 20. sajandi esimesel poolel, eriti pärast suuri lageraieid ja sõjakahjusid, mis põhjustasid metsade ulatusliku hävimise. 1920. ja 1930. aastatel toimusid Eestis esimesed katsed rajada kunstlikke puistuid, mille eesmärgiks oli metsade kiire taastamine ja puidu tootmise suurendamine. Samuti hakati ametlikult arendama metsade majandamise plaane, mis toetasid puistute rajamist, kus kasutati kohalikke puuliike, nagu mänd ja kuusk.

Eesti iseseisvumisjärgne metsanduspoliitika keskendus kodumaise metsanduse arendamisele ja metsade tõhusamale majandamisele. 1920. aastatel rajati Eestis esimesed metsasüdamed, kus loodeti tugevdada puidu tootmist, vähendades samal ajal metsade looduslike häirete mõju. Metsasüda oli oluline osa Eesti metsade taastamisest, pakkudes puitu tööstusele ja majandusele, kuid samal ajal püüti säilitada ka metsade ökoloogilist tasakaalu.

Metsapoliitika suunas metsi intensiivsemale majandamisele, sealhulgas kultuurpuistute rajamisele ja jõulisele uuendamisele valitud puuliikidega. 1960. aastate alguses rajati Eestis suurem osa praegustest kultuurpuistutest, mis on olnud aluseks Eesti metsanduse arengule. Kultuurpuistute loomine ja nende majandamine kasvas Eestis eriti nõukogude perioodil, kui metsamajanduse keskenduti suurele puidutootmisele.

Kultuurpuistud on olulised olnud ka pärast taasiseseisvumist, kuna metsandus on olnud osa Eesti majandusest ja looduskeskkonna hooldamisest. Tänaseks on Eestis loodud laialdaselt kultuurpuistute süsteem, mille kaudu suurendatakse puidu tootmist, samal ajal püüdes tasakaalustada ökoloogilisi vajadusi ja metsa ökoloogilist seisundit.