Kopenhaageni ooperimaja

Allikas: Vikipeedia
Ooperimaja eestvaade

Kopenhaageni ooperimaja (taani keeles Operaen på Holmen; kõnekeeles ka Operaen) on ooperimaja Kopenhaagenis. See on koduks Taani rahvusooperile ning kuulub maailma kõige moodsamate ooperimajade hulka. Samas on see maailmas üks kõige rohkem maksma läinud ooperimaju, mille ehituskulud ulatusid üle 500 miljoni USA dollari.[1] Hoone paikneb Kopenhaageni kesklinnas Holmeni saarel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperimaja kinkis Taani riigile A. P. Mølleri ja Chastine McKinney Mølleri Fond (A. P. Møller and Chastine Mc-Kinney Møller Foundation) 2000. aasta augustis. (A. P. Møller oli ka nüüdseks tuntud kontserni Mærsk kaasasutaja. Sisuliselt rahastas ooperimaja ehitust eelpool nimetatud fondi kaudu A. P. Mølleri poeg Mærsk Mc-Kinney Møller, Taani tuntud laevandusmagnaat ja filantroop). Mõned Taani poliitikud panid sellist eraalgatuslikku kingitust küll pahaks, kuid Folketing ja valitsus aktsepteerisid seda ja võtsid kingituse vastu. Hoone kavandas arhitekt Henning Larsen. Ooperimaja ehitus algas 2001. aasta juunis ning lõppes 1. oktoobril 2004. See avati pidulikult 15. jaanuaril 2005 Taani peaministri Anders Fogh Rasmusseni, kuninganna Margrethe II ning Mærsk Mc-Kinney Mølleri osavõtul.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperimaja tagakülg. Eemalt paistab Amalienborg ja Frederiki kirik ehk Marmorkirik.

Kopenhaageni ooperimaja asub merekaldal, vana sadama alal. Selle paiga nimetus saarel, kuhu ooperimaja ehitati, on Dokøen ja see tähendab tõlkes dokisaart. Ooperimajast mõnikümmend meetrit eemal lääne pool võibki näha vana sadamadokki ja pumbajaama. Ooperimaja eest otse üle vee avaneb vaade Amalienborgi lossile ja Frederiki kirikule (tuntud ka Marmorkiriku nime all).

Maja[muuda | muuda lähteteksti]

Taani Kuningliku Teatri hallatav ooperimaja on üks parima sisseseadega ooperimaju maailmas. Selle pealava on ühendatud ruumidega, kus saab etenduse suuremõõtmelisi lavadekoratsioone varakult valmis seada.

Teatrisaalis on 1492 istekohta. Juhul kui orkestriauku ei kasutata, kaetakse see kinni ja sinna pannakse vajaduse korral lisatoolid. Nii võib vaatajakohtade arv ulatuda 1704ni. Orkestriaugus on 110 muusikukohta; hoone suurepärased akustilised omadused toovad esile orkestri iga pisimagi helinüansi.

Ooperimaja peasissekäik.

Nii nagu Taani Kuninglikus Teatris on ka selles teatrimajas Margarethe II-l oma isiklik vaatajaloož. Sageli eelistabki ta ametliku kesklooži asemel istuda lavaga külgnevas loožis, kust näeb lisaks etendusele ka lavatagust saginat. Fuajees on loodud külastajaile maksimaalsed mugavused. Kõige tipuks avaneb siit üks parimaid vaateid Kopenhaagenile. Ooperimajas korraldatavatel ringkäikudel võivad huvilised tutvuda peaaegu kogu majaga, sealhulgas ka teatrisaali ja lavataguste ruumidega.

Takkelloftet[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks ooperimaja suurele lavale on hoones olemas ka väike lava eksperimentaallavastuste tarvis ehk blackbox-tüüpi teatrisaal. Seda nimetatakse Takkelloftetiks ning see nimi on pandud vana laohoone järgi, mis asub ooperimajast 280 meetrit lõuna pool ja on ehitatud ajavahemikus 1767–1772 laevaköite hoidmiseks.

Kogu lava- ja saaliruum on musta värvi. Teatrisaalis on ligikaudu 200 vaatajakohta; toole saab kergesti teisaldada, tegemaks vajaduse korral ruumi mitmesuguste esinemiste ja ürituste tarvis.

Takkellofteti fuajee seinal on mõned samasugused kivikaunistused nagu välisseinaski. Need kivid on paigaldatud seinale nii, et neid võib kasutada otsekui muusikainstrumenti – sõrmedega vastu kive koputades kostab heli.

Lavatagused ruumid[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperimajas on 6 pealava: 1 suures teatrisaalis ja 5 lava proovide läbiviimiseks ning lavadekoratsioonide tarbeks. Eraldi on suur orkestri prooviruum, lisaks liftid ja lavatõstukid, pöördlava jms. Hoone ruumide pindala on kokku 41 000 m². 14-korruselises hoones, mille 5 korrust on maa all, on rohkem kui 1000 ruumi.

Kui toimub etendus, siis erinevalt Kopenhaageni vanast ooperimajast on artistidel lubatud kasutada lifti, jõudmaks oma garderoobist lavale, sest kaasaegsete liftide töökindlus on hea. Kuid kuna hoone on suur, siis võtab esinejail garderoobiruumist lavale jõudmine siiski varasemast rohkem aega ning samas teeb võimatuks kiire kostüümivahetuse. Selline teatritööd puudutav detail unustati hoone esmakavandis sootuks. Siiski on pealava kõrvale loodud paar ajutist näitlejate garderoobi, võimaldamaks artistidel kiiresti lavakostüümi vahetada ja muuta grimmi.

Hoone kõige ülemisel korrusel on teatritöötajate oma kohvik, mis jääb teatrikülastajate pilgu eest varjatuks.

Arhitektuur. Sise- ja väliskujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Fuajee

Hoone projekteeris arhitekt Henning Larsen tihedas, ent sageli ka probleeme tekitanud koostöös Mærsk Mc-Kinney Mølleriga. Mærsk tahtis olla kindel, et hoone jääks kestma aastakümneteks ning ei näeks pärast aastaid luitunud ja kulunud välja. Ta soovis veenduda, et hoone ehitamisel-sisustamisel kvaliteedi arvelt kokku ei hoitaks, kontrollides oma silmaga üle materjale, toole jms. Ta külastas paljusid ooperimaju kõikjal maailmas, et näha, kuidas ooperimajad on ehitatud ning kuivõrd nende ehitamisel kasutatud ehitusmaterjalid on ilmastiku käes aastate jooksul vastu pidanud. Henning Larsen tegi omalt poolt kõik selleks, et tema arhitektuuri-alased ideed ehitamise käigus kaotsi ei läheks. Eriti teravaks vaidlusteemaks kujunes esifassaadi kattev suur klaaspind, põhjustades palju eriarvamusi ja nõudes oskust kompromissi leida.[2]

Hoone välispind on kaetud paekiviplaatidega. Hoonest kummalgi pool asetsev kunstlik kanal on loodud selleks, et mere poolt vaadatuna jääks mulje, justkui asuks ooperimaja hoonest endast pisut suurema saare peal. Üle kanalite viivad sillakesed on valmistatud iidsetest tammeplankudest, mis on saadud neist põlistest tammedest, mis istutati 19. sajandil, eesmärgiks saada head laevaehituspuitu riigi uue laevastiku loomisel. Vana laevastik oli hävinud Kopenhaageni pommitamisel Briti kuningliku laevastiku poolt 1807. aasta septembris.

Fuajee põrandaplaadid on valmistatud Sitsiilia Perlatino marmorist. Sissepääsu juures põrandal näeb teatri logo kujutist; logo loojaks on Per Arnoldi. Fuajee laes on kolm suurt pilkupüüdvat ümmargust klaasvalgustit, autoriks Islandi kunstnik Olafur Eliasson. Teatrisaali seina kaunistab neli Per Kirkeby valmistatud pronksreljeefi. Tema kujundatud on ka pealava suur eesriie.

Teatrisaali lagi on kullatud – selleks on kasutatud 105 000 kullalehte. Teatrisaali põrand on tumedast tammepuidust.

Fuajee saalipoolne sein ja teatrisaali rõdude pind on kaetud vahtrapuiduga, mis on vana traditsioonilist värvimistehnikat kasutades oranžiks värvitud. Rõdude välispinnal on kitsad piklikud süvendid, moodustades geomeetrilise mustri, kuid need on mõeldud eelkõige saali akustika parandamiseks.

Ooperimaja esifassaad pidi arhitekti esialgse mõtte kohaselt olema üksnes klaasist. Mærsk Mc-Kinney Mølleri ettepaneku kohaselt – sest tema arvates ei peaks suur klaassein kuigi hästi ajahambale vastu –, muudeti hoone esikülje välisilmet sel kombel, et klaaspinnale kujundati dekoratiivne metallraamistik.

Kui hämaruse saabudes vaadata ooperimaja kaugemalt, mere poolt, siis läbi klaasfassaadi säravate tulede ja värvide kumas helkiv teatrimaja näeb välja otsekui kuldne avanenud merekarp.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nordmændenes kompromisløse opera | Ingeniøren
  2. Henning Larsen, De skal sige tak. Kulturhistorisk testamente om Operaen (Nad peaksid ütlema aitäh. Kultuuripärandiks ooperimaja.), People's Press 2009. ISBN 978-87-7055-783-2

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]