Kollane ajakirjandus

Kollane ajakirjandus on üldnimetus uudiste vahendamisele, mille allikad pole piisavalt usaldusväärsed või piisavad ning mille eesmärk on huvitavate pealkirjadega köita tarbijate tähelepanu, et võimalikult hästi end müüa. Kasutatakse mitmesuguseid uudiste müümise tehnikaid nagu skandaalsuse taotlemine, liialdamine ja inimestevahelistest suhetest rääkimine.

Väljend tekkis, kui Joseph Pulitzerile ja William Randolph Hearstile kuuluvad ajalehed "New York World" ja "New York Journal American" teineteist vahel väljamõeldud sensatsioonidega üle trumpasid, eriti Hispaania-USA sõja ajal. Mõlemas võistlevas lehes ilmus koomiks "The Yellow Kid", mistõttu said ajalehed rahva seas hüüdnimeks "kollase põngerja ajalehed" ehk "kollased lehed".

Mõistet kollane ajakirjandus (ingl yellow journalism) kasutatakse rohkem ameerika kultuuriruumis, aga mõistet tabloidajakirjandus (ingl tabloid journalism) briti inglise keeleruumis.^[1]

Ajakirjanik ja ajaloolane Frank Luther Mott rõhutas oma kuulsas ajakirjanduse ajalookäsitluses (esmatrükk 1941. a^[2]), et mõisteid “kollane ajakirjandus” ja "sensatsioonilisus" ei tohiks kohelda täissünonüümidena. Mott sõnastas oma ajalookäsitluses kollast ajakirjandust eristava juhise järgmiselt: “Tõsi on, et kollane ajakirjandus rajati sensatsioonilisust tähistavatele tuntud märksõnadele – krimiuudised, skandaalid, kuulujutud, lood lahkuminekutest, seks, eriline fookus õnnetuste ja spordiuudiste kajastamisel – ent kollane ajakirjandus lisandab nimetatud elemendid kollasele ajakirjandusele iseloomuliku käsitlusstiili soustiga. Erilised, kollast ajakirjandust eritlevad tehnikad on järgmised: 1. Sensatsioonilised, suured tumedas või punases trükis pealkirjad pasundavad millegi suure ja põneva toimumisest, ehkki tihtipeale uudised ise on suhteliselt ebaolulised, ja seega on kogu ülesehitus eksitav; 2. ohtralt pilte, millest paljud on suvalised, hulk pildivargust ja feik pilte; 3. mis iganes teesklus ja petukaup, näiteks välja mõeldud “uudislood” ja intervjueeritava ütlused, valemuljet loovad pealkirjad, pseudoteadus ja valearusaamade levitamine; 4. nädalalalõpulisa, milles on värvikad koomiksid ja pealiskaudne meelelahutuslik sisu; ja 5) väiksemal või suuremal määral tähelepanu kerjav haletsus nõrgemate vastu, suured üleskutsed tavainimeste kannatuste lõpetamiseks." ^[3]

Vaata ka

Viited

↑ Cohen, Daniel (2000). Yellow journalism : scandal, sensationalism, and gossip in the media. Internet Archive. Brookfield, Conn. : Twenty-First Century Books. ISBN 978-0-7613-1502-5.
↑ Mott, Frank Luther (1942). American journalism : a history of newspapers in the United States through 250 years, 1690-1940. Internet Archive. New York : The Macmillan Company.
↑ Mott, Frank Luther (1950). American Journalism: A history of newspapers in the United States through 260 years: 1690 to 1950 (inglise) (täiendatud trükk). The Macmillan Company, New York. Lk 539.

[1] Cohen, Daniel (2000). Yellow journalism : scandal, sensationalism, and gossip in the media. Internet Archive. Brookfield, Conn. : Twenty-First Century Books. ISBN 978-0-7613-1502-5.

[2] Mott, Frank Luther (1942). American journalism : a history of newspapers in the United States through 250 years, 1690-1940. Internet Archive. New York : The Macmillan Company.

[3] Mott, Frank Luther (1950). American Journalism: A history of newspapers in the United States through 260 years: 1690 to 1950 (inglise) (täiendatud trükk). The Macmillan Company, New York. Lk 539.

[1]

[2]

[3]