Kodumusitseerimine
Kodumusitseerimine (saksa keeles Hausmusik) on hobilaadne tegelemine muusikaga privaatses seltskondlikus ringis. Kodumusitseerimise üheks olulisemaks sotsiaal-kultuuriliseks aspektiks on keskendumine musitseerijale ja muusika tegemisele endale, eristudes sellega kontserdist või etendusest kui musitseerimisest publikule. Kodumusitseerimine ei ole piiratud ühegi muusikastiili või -žanriga. Sellega võivad tegelda nii professionaalid kui ka harrastajad.
Noodiväljaannete pealkirjadesse ilmus saksakeelne sõna Hausmusik (kodumusitseerimine) juba 17. sajandil, hakates seejärel kodus koos musitseerimise terminina elama omaette elu – algul jõukate inimeste, aristokraatide või vaimulike seas ning alates 19. sajandi keskpaigaks välja kujunenud kodanlikus miljöös.
Kodumusitseerimist võib vaadelda kui elava kultuuri rafineeritud ilmingut, kuid ta ei eksisteeri konkreetsete muusikateoste esitusena. See ei ole seotud “kodanliku” kammermuusika vormide või inimeste kodude suurusega. Näiteks Viinis olid kodumusitseerimise levikule tugevaks impulsiks “šubertiaadid”, mille kandvaks muusikainstrumendiks oli tavaliselt klaver. Samas võisid perekondlikus ringis koos musitseerida ka keelpillikvartetist suuremad kammermuusikakoosseisud ning esitada võidi isegi orkestriteoseid. Ning kui alguses mängiti iseendale, seejärel valitud kuulajatele (nn muusikasalongides) võis see tegevus jõuda isegi publikule suunatud tasuliste kontsertideni.
19. sajandit peetakse tärkava kodanluse toetatud kodumusitseerimiskultuuri kõrghetkeks. Klaverimängu õppimine oli osa "heast kasvatusest". Arvukad seaded ooperitest ja sümfooniatest klaverile neljal käel peegeldavad seda arengut ja näitavad ka muusikalist maitset. Samas piirid era- ja avaliku muusikaelu vahel hägustusid üha enam ning nii harrastajate üritused kui ka ekspertide kammermuusikakontserdid tõid ka kodumusitseerimise avalikkuse ette. Kodanliku kodu piir muutus järjest küsitavamaks ja selle tulemusena sai massimeedia muusikaelus järjest suurema rolli. Selle muutusega kaasnes ka kaeblemine kunagi nii olulise harrastusmuusikute kadumise üle.
Tänapäeval tundub, et kodumusitseerimine on endiselt olemas, kuigi erinevas tähenduses. Lisaks klassikalisele kodumusitseerimisele leidub ka musitseerimist, mille puhul keelpillikvartetti või klaverit kammermuusikakoosseisudes on asendanud süntesaator või muud elektroonilised muusikainstrumendid. Samuti viljeletakse eri tüüpi harrastusmuusikat eri koosseisudele ja eri muusikastiilides. Paljudes maades on aktiivne kodumusitseerimine ka muusikahariduse osa.