Klamüüdia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mikroobidest; haiguse kohta vaata artiklit Klamüdioos

Chlamydia trachomatis rakusisesed kehad (pruunid) rakukultuuris

Klamüüdia (Chlamydia) on väikeste obligatoorselt intratsellulaarsete mikroobide perekond, mis ühendab kolme inimpatogeenset liiki: Chlamydia trachomatis, Chlamydia pneumoniae ja Chlamydia psittaci.

Klamüüdiate ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt kirjeldati klamüüdiaid 1907. aastal trahhoomihaige pisaratega nakatatud orangutani konjuktiivi rakkudes. Kirjelduses märgiti nende mantlitaolist paksendit ümber rakutuuma ja sellest sai ka alguse tekitaja nimetus (kreeka keeles chlamys 'mantel'). Esmakordselt isoleeriti klamüüdiad 1957. aastal kanaembrüotes Tang Feifani poolt.[1]

Chlamydia trachomatis[muuda | muuda lähteteksti]

Chlamydia trachomatis on nägemiskaotust põhjustava trahhoomi tekitaja, samuti seksuaalselt ülekantavate haiguste tekitaja, mille kaugtagajärjeks võivad olla ektoopiline rasedus ja sigimatus.

Chlamydia pneumoniae[muuda | muuda lähteteksti]

Chlamydia pneumoniae on olmekopsupõletiku tekitaja ning tema esinemist seostatakse ka ägeda ja kroonilise südame isheemiatõvega.

Chlamydia psittaci[muuda | muuda lähteteksti]

Chlamydia psitacci on mitteühtlane klamüüdiate grupp, mis tekitab zoonoose ja põhjustab hingamisteede infektsioone inimestel. Tegelikult põhjustavadki kõik kolm klamüüdialiiki hingamisteede infektsioone ja kõiki neid seostatakse ka südamehaigustega.

Klamüüdiate üldiseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Klamüüdiad on liikumatud, ilma fimbriateta moodustised. Klamüüdiad esinevad kahe vormina, mis üksteisest morfoloogiliselt erinevad: väike (250–300 nm) ja rigiidne kondenseeritud moodustis ehk elementaarkehake (elementary body; EB), mis umbes 6–8 tunni jooksul organiseerub ümber suureks (800–1200 nm) retikulaarkehakeseks (reticulate body; RB), millel puudub elektrontihe nukleoid.

Klamüüdia elementaarkehake on metaboolselt inaktiivne ega pooldu kunagi. Ta sisaldab rohkesti lipiide, rakuseinas ka penitsilliini siduvaid proteiine, kuid viimased ei suuda rakuseina läbida ja samuti ei jõua ka intratsellulaarselt asuvasse parasiiti.

Klamüüdia retikulaarkehake on metaboolselt aktiivne. Rakuseinas on välismembraani proteiinid, mis võimaldavad ainete transporti, tsütoplasmas on prokarüootsed ribosoomid. Retikulaarkehakesed omavad ensüüme, nad sünteesivad endale oma DNA ja RNA, ja omavad ka proteiine ja lipiide. Neil puudub aga võime sünteesida energiarikkaid adenosiintrifosfaate (ATP-d). Seetõttu nimetatakse neid "energiaparasiitideks" ja sellepärast elutsevad nad raku sees. Bakteritega sarnaselt pärsivad mitmed antibakteriaalsed preparaadid nende kasvu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Land, J.A, Van Bergen, J.E.A.M., Morré, S.A., Postma, M.J. (2010). Epidemiology of Chlamydia trachomatis infection in women and the cost-effectiveness of screening. Human Reproduction Update, Volume 16, Issue 2(1), lk 189–204. academic.oup.com

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]