Kiviõli poolkoksimäed




Kiviõli poolkoksimäed on põlevkivi poolkoksi ladestamisel tekkinud tehismäed Ida-Virumaal Kiviõli linna loodeosas. Mäed on rohkem tuntud kui Kiviõli tuhamäed, ent see nimetus on väär, sest need koosnevad poolkoksist, mis on põlevkivi utmise jääkprodukt; põlevkivituhk tekib aga põlevkivi põletamisel.[1]
Mägesid on kokku kolm ning need asuvad Kiviõli Keemiatööstuse õlitehasest põhja pool, Sämi-Sonda-Kiviõli kõrvalmaantee servas.[2]
Kiviõli vana poolkoksimägi (absoluutkõrgus 138,5 m[2]) on kõige idapoolsem ning ühtlasi Kiviõli linnale lähim mägi. Mäkke hakati poolkoksi kuhjama 1920. aastatel, kui Kiviõli õlitehas hakkas tootma põlevkiviõli, ning ladestamine kestis kuni aastani 1975. Mäele transporditi poolkoksi esialgul hobustega, hiljem köisteel liikuvate vagonettide abil.[1] Tänapäeval on mägi metsastunud ning kaetud suuremal määral puude ning võsaga.[3] Mäe lääneküljele on rajatud motospordikeskus, kus on korraldatud mitmeid maailmatasemel võistlusi.[4] Mäe jalamile on rajatud Kiviõli Seiklusturismi Keskus[5], mis avati 2013. aasta veebruaris, ning mäe põhjanõlv on kujundatud suusa- ja lumelauaradadeks.[6] Mäes leiduvat jääksoojust kasutatakse keskuse kütmiseks.[7]
Kiviõli uus poolkoksimägi (absoluutkõrgus 135,3 m[2]) on kõige läänepoolsem ning linnast kaugeim mägi. Poolkoksi ladestamine algas 1951. aastal ning kestab tänaseni. Esialgu toimus koksi vedu mäkke köisteega ning materjal aeti lajali kraapkonveieriga. Mäe kasvades hakati poolkoksi veega laiali uhtma, mis tekitas põhjaküljele laia ja suure ulatusega platoo. Poolkoksi ladestamine peatati 1990. aastatel seoses tehase pankrotiga.[1] Õlitehase töö jätkumisel loobuti köisraudteest ning koksi veega laiali uhtmisest keskkonnakahjude vähendamise nimel ning mindi üle poolkoksi kuivladestamisele ehk poolkoksi hakati transportima kalluritega ning laiali ajama buldooseeritega. Selline ladestamine kestab tänaseni.[8] Et vähendada mäe keskkonnaohtlikust, algatati 2009. aastal projekt maksumusega 5,9 miljonit eurot poolkoksiprügila keskkonnanõuetega vastavusse viimiseks. Projekti käigus mägi tasandati, kaeti vettpidava kihiga ning rajati veekõrvaldussüsteemid, et takistada saastunud nõrgvee imbumist põhjavette. Töö lõpetati 2013. aasta alguseks.[9] Poolkoksi ladestamine jätkub tänapäeval mäe põhjanõlval.
Kiviõli kolmas poolkoksimägi (absoluutkõrgus 84,6 m[2]) on kõige väiksem ja vähemtuntud mägi, mis asub Kiviõli Keemiatööstuse territooriumil. Mägi koosneb kahest madalast poolkoksiplatoost. Mäe teke on seotud TSK seadmete katsetöödega Kiviõli õlitehases aastatel 1954-1981.[10][11] Poolkoks transporditi mäkke köistee abil ning uhuti laiali veega. Tänapäeval on mägi võsastunud ning ei ole kasutuses.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Taavi Pae, Aarne Luud, Mait Sepp, Mis on Eesti kõrgeim tehismägi?, Eesti Loodus, 2005/5
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Maa-ameti reljeefkaart, vaadatud 01. mai 2025
- ↑ Maa-ameti ortofoto, vaadatud 01. mai 2025
- ↑ Johannes Vedru, Kiviõli motofestival lõpetab, ent rahvusvaheline motokross võib leida Eestis uue kodu, ERR 10. juuni 2019
- ↑ SA Ida-Viru, Kiviõli Seikluskeskus, vaadatud 01. mai 2025
- ↑ Gerli Romanovitš, Suusamäe avapauk tõi Kiviõlisse tuhatkond huvilist, Põhjarannik, nr. 24, 5 veebruar 2013
- ↑ Gerli Romanovitš, Seiklusturismi keskus saab sooja mäe seest, Põhjarannik, nr. 175, 13 september 2012
- ↑ L. Morozova, O. Morozov, V. Kattai, A. Razgonjajev, Põhja-Kiviõli uuringuvälja geoloogilise uuringu aruanne, AS Viru Geoloogia, 2002
- ↑ Pille Rõivas, Kiviõli poolkoksimägi on ohutu ja suletud, Keskkonnaministeerium, 25 jaanuar 2013
- ↑ 10,0 10,1 M. Osjamets, Kiviõli Keemiatööstuse põlevkivitööstuse jäätmete ladestu hüdrogeoloogiline-, geokeemiline- ja ehitusgeoloogiline uuring, AS Maves, 2013
- ↑ E. Jürs, E. Reinsalu, Eesti põlevkivi töötlemine : Mäeinseneride õppematerjal, Tallinna Tehnikaülikool, 2015
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]