Kitsekasvatus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kitsekasvatus on loomakasvatuse haru. Kodukits (Capra hircus) on üks esimesi inimese kodustatud loomi, kes aretati välja Lääne-Aasias pulstikkitse alamtõust bezoar ibexist (Capra aegagrus). Bezoar ibex on põlistõug Lõuna-Iraani, Türgi ja Lõuna-Iraagi Zagrose ja Tauruse mägialadel. Ajaloolised uuringud on näidanud, et kitse populatsioon suurenes kiiresti globaalselt ning kits mängis olulist rolli Neoliitikumi ajastul agrikultuuri tehnoloogia arengus. [1]

Tänaseks leidub maailmas üle 300 kitsetõu, ulatudes levikult kõikjale peale Antarktika. Kitsel on tänu inimese aretusele hästi omandatud võime edukalt toime tulla väga varieeruvates keskkonnatingimustes, elades nii inimeste rajatud asulates kui ka troopilistes vihmametsades. Kitsed taluvad hästi niiskust, kuumust, kuivust ning külma, ning on võimelised elutsema ka kõrbetes ja jäistel aladel. Kuna kitsed on sedavõrd vähenõudlikud loomad ning sobivad kasvatamiseks erinevates tingimustes üle maailma, on kitse kodustamise ajalugu pisut ebaselge. Täpsemaid andmeid kitse põlvnemise ja kodustamise kohta on uuritud pärast DNA avastamist. [1]

Kitsekasvatus maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

Praeguse seisuga on kitsede populatsioon maailmas umbes 1 miljonit, mis on võrreldes sigade populatsiooniga ülekaalus ning vaid 15% väiksem kui lammaste oma. Rohkem kui 90% kitsede populatsioonist asub Aasias ja Aafrikas ning ainult 1,8% Euroopas. Viimase 50 aasta jooksul on kitsede arvukus tõusnud 2,4 korda samal ajal, kui teiste põllumajandusloomade arvukus on kas vähenenud või stabiilselt püsiv olnud. Ligi 45% maailma kitsedest kasvatatakse Bangladeshis, Hiinas, Indias ja Pakistanis. [2]

Arenenud maades kasvatatakse enim suure toodanguga kitsetõuge. Sobivad tõud on välja valitud spetsiaalsete programmide abil, mis on välja töödeldud, et mõõta piimatoodangut ning hinnata piimakvaliteeti ja isendi füüsikalisi omadusi. Arengumaades kasvatatakse kitsi enamasti liha ja villa pärast. Kõrbealadel peetakse kitsi vaid lihatoodanguks, kuna piimakitsede kasvatamiseks puuduvad soodsad tingimused ning neile ei saa võimaldada vajalikku toitainerikast sööta. Hooajaliste ja piiratud toitainete kogustega on võimalik siiski mõnel alal pidada ka piimakitsi. [2]

Kitsekasvatus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsi on Eesti territooriumil liha ja piima saamiseks kasvatatud sama kaua kui teisi kariloomi. Pika aja jooksul on välja kujunenud siinsete looduslike olude ja tingimustega kohastunud kitsede populatsioon. Need on eesti piimakitsed, keda pole veel tõuna tunnustatud. Eesti piimakitsed on lühivillalised ja enamasti sarvedega. Värvuselt võivad olla nad väga erinevad – pruunid, valged, hallid ning leidub ka kirjusid ja musti. Kitsekasvatuse tase on Eestis üsna tagasihoidlik. Kitsi peetakse enamasti väikemajapidamistes või hobiloomadena. Jõudluskontrolli pole senini nende piimajõudluse kohta peetud. [3]

Kitsekasvatus on esindatud kõigis Eesti maakondades. Enim peetakse neid Pärnu-, Ida-Viru-, Võru- ja Põlvamaal. Alates 1994. aastast on kitsede arvukus kiiremini tõusma hakanud. [3][4]

Kitsede arv Eestis 2007–2012 [3]
Aasta Kitsede üldarv (seisuga 31.12.12) Mahekitsede arv

(kohapealse kontrolli andmetel)

Mahekitsede osakaal kitsede üldarvust %
2007 2620 643 24,5
2008 2739 680 24,8
2009 3168 709 22,4
2010 3486 798 22,9
2011 3828 940 24,6
2012 3812 1108 29,0

Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Mahepõllumajandusliku tootmisviisi eesmärk loomakasvatuses on säästa keskkonda, säilitada looduslikku tasakaalu, tagada loomade heaolu ning parandada loomakasvatussaaduste kvaliteeti.[3]

Kitsi on hea pidada rohumaadel, kus traditsioonilise põllumajandusega ei saa või ei tasu tegeleda, sest nad on vähenõudlikud ja erinevates ökoloogilistes tingimustes hästikohastuvad põllumajandusloomad. Sellisteks rohumaadeks on näiteks kuppelmaastikud, rannaäärsed alad ja saared. Mahepõllumajandusliku tootmisviisi puhul kasvatatakse peamiselt kohalikke ja põlistõuge. Nad on rohkem kohanenud kohaliku kliimaga ning on haigustele vastupidavamad. Seetõttu soovitatakse just neid tõuge ja ristandeid mahepõllumajandusliku tootmisviisiga aretada ning kasvatada.[3]

Ettevõttes vajaminev sööt toodetakse tavaliselt kohapeal. Seetõttu peab loomade arv olema kooskõlas ettevõtte põllumajandusmaa suurusega, sest söötmis- ja pidamistingimustest sõltuvad kitsede toodang ja tervis. Alates 2009. aastast saavad kitsekasvatajad mahepõllumajandusliku tootmise eest toetust taotleda. [3]

Söötmine[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsede sööda saab jaotada kaheks: koresöödaks ja segajõusöödaks. Kore- ja segajõusööda vahekord sõltub looma füsioloogilisest seisundist ning sellest, mis eesmärgil loomi kasvatatakse. Piimakitsede puhul tuleb toitainete hulka söödas rohkem jälgida kui lihakitsedel. Piimakitsedele söödetakse rohkem teravilja, et piimatoodang püsiks 9–10 kuud, erinevalt lihakitsedest, kes toodavad piima ainult 3–4 kuud (nii kaua kuni talledel vaja). Kitsed on laiahaardelisema söögilauaga kui teised mäletsejalised. Seetõttu saab kitsi karjatada karmimate ja kuivemate tingimustega karjamaadel kui lambaid või veiseid. Kitsede toidulauale kuuluvad ka mitmed põõsad, puittaimed, umbrohud ja okkalised taimed. [5]

Koresööt on kiudainerikas (sellest 18% või rohkem on toorkiud), energiavaene ning suurendab võirasva hulka kitsepiimas. Koresööt koosneb tavaliselt taimede rohelistest vegetatiivsetest osadest kuid ka mõningatest kõrvalsaadustest nagu õled ja kestad ning jaguneb märjaks ja kuivaks söödaks. Märgsööt on karjamaarohi, haljassööt, puulehed, põõsad ja silo. Kuivsööt on hein, granuleeritud koresööt ja kõrvalsaadused. [5]

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Haigused ja parasiitnakkused on kitsekasvatuses ülemaailmseks probleemiks. Haiguste ennetamine, ravi ja nende tagajärjel vähenenud toodang ning loomade võimalik surm on tootjale suureks majanduslikuks kuluks. Loomatervisehoiu programm peab loomade aretamise ja söötmisega kooskõlas olema. Loomade märgistamine kõrvamärkidega ning nende kaalumine aitavad loomi paremini jälgida ning tervisega seotud protseduure läbi viia ja kontrollida. Hea karjatervise hoidmine on väga oluline osa loomapidamisest ning selle jaoks vajalikud protseduurid peavad kindlasti teiste farmitööde vahele mahtuma. Karjatervisega peaks tegelema veterinaar. [5]

Kitsede normaalsed elulised näitajad [5]
Rektaalne temperatuur 39–40 °C (103–104 °F)
Pulss või südamerütm

– täiskasvanud kits

– kitsetall või stressis loom

70–90 lööki minutis

täiskasvanud looma topeltrütm – 140–180 lööki minutis

Hingamissagedus 12–20 hingetõmmet minutis
Vatsa kontraktsioonid 1–2 kontraktsiooni minutis
Vatsa kontraktsioonide kestus 10–15 sekundit

Pidamistingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsed on väga mitmekülgsed loomad ja kohanevad kergesti erinevates elukeskkondades. Aasias, Aafrikas või Ladina-Ameerikas saab neid põhimõtteliselt aastaringselt õues pidada. Vabas looduses peetavad kitsed ei vaja eluaset ning saavad iseseisvalt hakkama. Intensiivses piimakitsefarmis, näiteks Euroopas või Põhja-Ameerikas, on laut või mingisugune ulualune loomadele vajalik ning see peab vastama loomade vajadustele.[5]

Kinnisel või piiratud alal pidamisel ei tohi kari olla liiga suur, et ei tekiks kitsikust ega probleeme kitsede turvalisuse osas. Loomad peaksid liigse päikese, tuule ning võimalusel ka vihma eest kaitstud olema. Sellised ilmastikuolud võivad põhjustada loomadele stressi, nõrgendada nende immuunsüsteemi ning tekitada parasiitide või hingamisteedega seotud probleeme, mis võivad viia surmani. Kitsed taluvad külma ja kuuma ilmastikku hästi seni, kuni nad elavad kuivas, hea ventilatsioonisüsteemiga ja ilma tuuletõmbeta keskkonnas. Külmad ja niisked tingimused soodustavad hingamisteede haiguste teket, kuumad, niisked või kuivad tingimused soodustavad parasiitide levikut. Eriti mõjutavad need olud noori ja kasvavaid kitsi.[5]

Kitsetõud[muuda | muuda lähteteksti]

Kolm peamist kitsekasvatuse saadust on liha, piim ja vill. Kõige populaarsem lihatõug on buuri kits ning kõige tuntumad villakitsed on angoora ja kašmiir. Levinumad piimatõud on saane, toggenburg, alpi ja angolo-nuubia ning neid kasvatatakse üle kogu maailma. Piimatõud vajavad suuremat hoolt kui liha- või villatõud. Saane, alpi ja toggenburgi tõud pärinevad Šveitsi ja Prantsusmaa mägedest. Angolo-nuubia kitsed aretati välja Ühendkuningriigis ja Põhja-Iirimaal, kui ristati Aafrika ja India põlistõugu sikkusid Inglismaa kitsedega. Arenenud maades on võimalik neid tõuge näha televisioonis, kus käsitletakse kitsede piimatoodangut ja -kvaliteeti ning analüüsitakse kitsetõugude füsioloogilisi omadusi. [1]

Kitsetõud avaldatud koos lühenditega
S – saane
N – norra kits
TWZ – thüringi metsakits
SL – rootsi maatõug
AN – angolo-nuubia
BAN – briti angoora
BAO – buuri kits
R – ristand

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Hirst, K. Kris. "The Domestication of Goats". 11. november 2019. Vaadatud 19.02.2020.
  2. 2,0 2,1 Kukovics, Sándor. "Sustainable Goat Breeding and Goat Farming in Central and Eastern European Countries". FOOD AND AGRICULTURE ORGANIZATION OF THE UNITED NATIONS, 2016. Vaadatud 19.02.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kalda, Hillar. "Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus". Põllumajandusministeerium, 2013. Vaadatud 12.02.2020.
  4. "Põllumajandusloomade registri statistilised andmed hetkeseisuga". Põllumajandus registrite ja informatsiooni amet. Vaadatud 12.02.2020.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Solaiman, Sandra Golpashini (March 2010). Goat Science and Production. Wiley-Blackwell. Lk 194; 218; 220; 324.