Kedrakeraamika

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
La Tene kultuuri kedrakeraamika

Kedrakeraamika (inglise keeles wheel-thrown pottery) on üldnimetus pottsepakedra abil valmistatud keraamiliste nõude kohta.[1] See on keraamika valmistamistehnika, mille puhul vormimismass asetatakse pöörlevale alusele ning pöörlemisel tekkivat tsentrifugaaljõudu ära kasutades vormitakse nõu seinad. Valmiva nõu pinnale kantakse pöörleval alusel sageli ka ornament.

Potikedral savinõude valmistamise oskus sai alguse nii Lähis-Idas kui ka Egiptuses umbes V aastatuhandel eKr[2], millest järgnevalt levis see III aastatuhande teisel poolel eKr Vahemere-poolsesse rannikupiirkonda.[3] Peamiselt toimus kedrakeraamika levik erinevate keskuste kaudu.[4] Siiski polnud kõikjal kedral savinõude valmistamise oskus levinud ning samasuguste tunnustega nõusid võidi valmistada ka käsikedral.[5] Loode-Venemaal nimetatakse kedrakeraamikaks kõiki nõusid, millel on kedral (sh käsikedral) vormimisel tekkinud jäljed. Lääne-Euroopas loetakse käsikedral viimistletud nõud aga käsitsi valmistatud keraamika hulka.[6]

Eesti kedrakeraamikat on võimalik süstematiseerida ja täpsemalt dateerida tänu välismaistele analoogiatele. Eestis on kedrakeraamika kasutusel alates hilisrauaajast ning selle nõuvormi kasutus kestab tänaseni.[7] Varaseim Eesti kedrakeraamika pärineb Loode-Venemaalt.[8] Eesti kedrakeraamika peamised nõuvormid on kausid, potid ja tassid.[9]

Potikedra ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kedrakeraamika valmistamine

Potikedra kasutuselevõtt ei tinginud kohest savinõude masstootmist. On arvatud, et esimesed kedral viimistletud nõud, kausid, mida kasutati lampidena, levisid vaid ühiskonna eliidi seas.[10] Potikedra laialdast kasutuselevõttu on seostatud professionaalse käsitöö arenemise, millega omakorda kaasnes elukutseliste pottseppade tekkimine. Kui käsitsikeraamika tegemist on loetud peamiselt naiste tegevusalalks, siis kedrakeraamika valmistamine kujunes aja jooksul meeste ametiks.[11] Arheoloogilises materjalis pole kedrad eriti säilinud, mistõttu on neid keeruline ka tuvastada, lisaks võib neid segamini ajada veskikividega või teiste pöörlevate seadeldistega.[12]

Vanimaks keraamikas kasutatavaks kedravormiks on käsikeder (prantsuse keeles roulette), mis pandi käega pöörlema. See võimaldas nõude viimistlemist ja silumist, kuid enamasti ei suutnud selline keder säilitada ühtlast kiirust, millest piisaks nõu seinte vormimiseks kedral. Käsikedral valmistatud keraamikale viitavad ebakorrapärane kuju ning ebaühtlased silumisjäljed.[13]

Teine savinõude vormimise kedratüüp oli jalaga ringiaetav keder, mille aluse pani pottsepp pöörlema jalaga, hiljem ka rihma, kepi või köie abil.[14] Suurema pöördkedra keha ühtlustab ja säilitab sellele antud hoogu.[15] Alates 19. sajandist võeti sellise potikedra kõrval kasutusele mehhaniseeritud keder, mis pöörleb tänu mootorijõule.[16]

Kedrajoonte esinemine keraamikal näitab ära, millist kedravormi on kasutatud. Käsikedral valmistatud keraamika puhul ilmnevad horisontaalsed jooned ainult nõu sisepinna ülaosas, väliküljel aga ulatuvad need põhjani. Kiiresti pöörleva kedra kasutamisel ulatuvad horisontaalsed tõmbejooned nõu põhjani.[17] Iga kedrakeraamika killu puhul pole võimalik öelda, kas see oli valmistatud kiirelt või aeglaselt pöörelnud kedral, sest fragmenteerituse tõttu leidub ainult nõu põhja või alaserva kilde.[18]

Keder sobib igat sorti keraamilise nõu valmistamiseks, ent ratta suurusest ja kiirusest oleneb see, millist keraamikatüüpi valmistada saab.[19] Suur ja raske keder suudab pööreldes säilitada aeglast kiirust. Suurema kedraga on võimalik valmistada ka suurema läbimõõduga nõusid.[20] Väiksem ja kergem keder on kiirem ning sobib peamiselt väikese läbimõõduga nõude valmistamiseks.[21]

Eesti kedrakeraamika tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hilisrauaaja kedrakeraamika kuulub nn slaavi keraamika hulka, jagunedes kaheks peamiseks valmistamistraditsiooniks: Loode-Vene päraseks (alates 11. sajandi algusest) ja Lääne-Eesti päraseks (11.-12. sajandini).[22] Viimane on tihedalt seotud Väina-äärsete keskuste keraamikaga. Samuti võib Loode-Vene pärase keraamika jagada kolmeks kronoloogiliselt järgnevaks rühmaks olenevalt välimusele on need jaotatud vahemikku 11.–13. sajand.[23]

Kedrakeraamika kui masstoode kuulub teatud organiseerunud ühiskonnale, mis näiteks Loode-Venes tekkis seoses linnade arenguga alles 10. sajandil. Eestis ei kujunenud tingimusi keraamika masstootmiseks.[24] Kedrakeraamika nõude põhjad on tüüpiliselt silutud ning nende põhjaserv on kumer.[25] Keraamika välispinnal on peamise ornamendina erinevad horisontaalsed jooned ja täkked. Peenkeraamika ja jämekeraamika piir on kedrakeraamika tõttu hägustunud: enamikul nõudest on pinnaviimistluses ja savi koostises midagi nende kahe vahepealset.[26] Olenemata keraamika kergest purunemisest, säilib kedrakeraamika maapinnas hästi.[27] Seda mõjutavad omakorda peamiselt toormaterjali koostis ning ühtne keraamika põletus.[28]

Slaavipärane kedrakeraamika[muuda | muuda lähteteksti]

Slaavipärase kedrakeraamika pärineb juba rooma rauaajast, olles kasutusel idapoolses Euroopas, eelkõige Böömi- ja Määrimaal ning Doonau keskjooksu piirkonnas.[29]11. sajandi esimesel poolel valmistati ja kasutati slaavipärast kedrakeraamikat ka Skånes ja Ojamaal.[30] Sajandi teisel poolel levis slaavipärane keraamika Lõuna-Skandinaavias laialdaselt Läänemerega piirnevatel aladel, muutudes võrreldes varasemaga mitmekesisemaks.[31] 11. sajandist levis slaavipärane kedrakeraamika ka Eestisse, millest järgnevate sajandite jooksul hakati seda keraamikatüüpi nii Ida- ja Lõuna-Eestis laialdaselt kasutama.[32]

Slaavipärane kedrakeraamika oli kogu oma levikuala ja kasutamisperioodi jooksul stiili poolest väga ühekülgne.[33] Tegemist on laiaõlgsete, suhteliselt väikese põhjaga ning püstise või väljapoole pööratud ülaservaga pottidega.[34] Varasemaid nõusid katab ornament kogu külje ulatuses, 12. sajandi II poolel taanduvad need kitsaks vööndiks keraamika õlaosas.[35] Slaavipärase kedrakeraamika iseloomulikuks kaunistamisviisiks oli kedra pöörlemisel nõu välisküljele pulga või kammilaadse esemega veetud horisontaalsed või lainelised jooned.[36]

Seda kedrakeraamikat põletati ahjus.[37] Slaavipärast kedrakeraamikat põletati hapnikurikkas keskkonnas, mistõttu omandasid need nõud tihtipeale helehalli, pruunika või punaka värvuse. Kogu slaavipärane kedrakeraamika oli tõenäoliselt import, kuna Eestist muinasaegseid keraamikapõletusahjusid leitud ei ole.[38]

Loode-Vene pärane kedrakeraamika[muuda | muuda lähteteksti]

Loodevenepärase kedrakeraamika puhul on tegemist professionaalselt valmistatud masstoodanguga.[39] Selle nõutüübi tootmise ja turustamisega tegelesid tõenäoliselt ka erinevad inimesed. Eesti alale toodi Loode-Vene pärased nõud Pihkvamaalt ja Novgorodist üle Peipsi järve ning Emajõe veeteed mööda. Ida-Eestisse pidi slaavipärane kedrakeraamika levima peale 1030. aastat (Tartu kuulus kuni 1061. aastani Kiievi suurvürsti võimu alla).[40]

Iseloomult puudub 10. sajandi Loode-Vene päritolu keraamika kumeral võrikul ja kaelal laineornament, mis 11.-12. sajandi keskpaigas siiski ilmus.[41] Kasutatav savimass oli peeneteraline.[42]

Lääne-Eesti ehk Väina piirkonna pärane kedrakeraamika[muuda | muuda lähteteksti]

Osa uurijaid on eristanud veel eraldi Lääne-Eesti kedrakeraamikat.[43] Üldiselt sarnaneb Lääne-Eesti kedrakeraamika eelkõige Väina alamjooksu piirkonna keraamikaga. Väina alamjooksu äärsetesse keskustesse ilmus kedrakeraamika alles 11. sajandil, nagu ka Ida-Eestisse.[44] Lääne-Eesti rühma pole aga võimalik täpsemalt dateerida kui 11. sajandi algusest kuni 13. sajandi alguseni. Vaid nõgusa võrikuga (nõgusa potiservaga) Lääne-Eesti rühma potte saab ajandada täpsemalt 12. sajandi teise poolde või 13. sajandi algusesse.[45] Eestist on kõige enam Lääne-Eesti päraseks loetud kedrakeraamikat leitud Soontagana linnuselt.[46]

Väina piirkonna pärane hilisrauaaegne kedrakeraamika on võrreldes loodevenepäraste nõuvormidega mitmekesisem. Lääne-Eesti päraste nõude võrik on kas sissepoole kaarduv või sirge.[47] Võriku ülaserv võib olla ümar, sissepoole maha keeratud või laiaks vajutatud. Ornament on enamasti tehtud pulgaga, kammtemplit esineb vähem. Iseloomulikuks tunnuseks on laineornament võrikul ja kaelal, erandjuhtudel isegi võriku siseküljel. Soosituimaks kaunistusmotiiviks on hõredalt paigutatud lainejooned. Leidub ka täkkeid võriku ülaserval. Tavaliselt on savimass jämedateralisem.[48]

Põhjamärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjamärgid hakkavad domineerima kedrakeraamikal. Märk ilmus kedrakeraamika pottidele alles 11. sajandi jooksul.[49] Üldiselt kadusid põhjamärgid 13. sajandi jooksul. Põhjamärgi sümbol oli enamasti sarnane ja välimuselt geomeetriline. Põhilisteks motiivideks oli ring ja rist või nende erinevad kombinatsioonid, vähem aga ruudu motiive.[50]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Tvauri, A. 2005. Eesti hilisrauaaja savinõud. MT, 16. Tartu-Tallinn, lk 27.
  2. ↑ Baldi, J & Roux, V. 2016. The innovation of the potter's wheel: a comparative perspective between Mesopotamia and the southern Levant, Levant, 48:3, 239, DOI: 10.1080/00758914.2016.1230379
  3. ↑ Tvauri 2005, lk 31.
  4. ↑ Tvauri 2005, lk 24.
  5. ↑ Haak 2010, lk 37.
  6. ↑ Haak, A. 2010. Viljandimaa linnuste kedrakeraamika hilisrauaajal (11. sajand – 13. sajandi algus), https://dspace.ut.ee/handle/10062/15153, lk 35.
  7. ↑ Haak 2010, lk 35.
  8. ↑ Tvauri 2005, lk 24.
  9. ↑ Tvauri 2005, lk 67.
  10. ↑ Baldi, J & Roux, V. 2016, lk 236, 239.
  11. ↑ Tvauri 2005, lk 31.
  12. ↑ Orton, C., Tyers, P. & Vince, A. 1993. Pottery in archaeology. Cambridge manuals in archaeology, lk 120.
  13. ↑ Haak 2010, lk 76.
  14. ↑ Kriiska, A. 1993. Saviaeg savijalgadel. – Horisont 7, lk 7.
  15. ↑ Orton jt 1993, lk 124.
  16. ↑ Orton jt 1993, lk 120.
  17. ↑ Haak 2010, lk 35.
  18. ↑ Haak 2010, lk 36.
  19. ↑ Orton jt 1993, lk 124.
  20. ↑ Orton jt 1993, lk 124.
  21. ↑ Orton jt 1993, lk 124.
  22. ↑ Tvauri 2005, lk 125.
  23. ↑ Tvauri 2005, lk 125-126.
  24. ↑ Tvauri 2005, lk 121-122.
  25. ↑ Tvauri 2005, lk 27.
  26. ↑ Tvauri 2005, lk 126.
  27. ↑ Tvauri 2005, lk 19.
  28. ↑ Tvauri 2005, lk 23.
  29. ↑ Tvauri 2005, lk 31.
  30. ↑ Tvauri 2005, lk 32.
  31. ↑ Tvauri 2005, lk 32.
  32. ↑ Tvauri 2005, lk 66.
  33. ↑ Tvauri 2005, lk 61.
  34. ↑ Tvauri 2005, lk 61.
  35. ↑ Tvauri 2005, lk 61.
  36. ↑ Tvauri 2005, lk 31.
  37. ↑ Tvauri 2005, lk 120.
  38. ↑ Tvauri 2005, lk 120.
  39. ↑ Tvauri 2005, lk 53.
  40. ↑ Tvauri 2005, lk 53.
  41. ↑ Tvauri 2005, lk 54-55.
  42. ↑ Tvauri 2005, lk 54.
  43. ↑ Tvauri 2005, lk 53.
  44. ↑ Tvauri 2005, lk 59.
  45. ↑ Tvauri 2005, lk 59.
  46. ↑ Tvauri 2005, lk 54.
  47. ↑ Tvauri 2005, lk 54.
  48. ↑ Tvauri 2005, lk 54.
  49. ↑ Tvauri 2005, lk 64.
  50. ↑ Tvauri 2005, lk 64.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baldi, J., Roux, V. 2016. The innovation of the potter's wheel: a comparative perspective between Mesopotamia and the southern Levant, Levant, 48:3, 236-253, DOI: 10.1080/00758914.2016.1230379
  • Haak, A. 2010. Viljandimaa linnuste kedrakeraamika hilisrauaajal (11. sajand – 13. sajandi algus), https://dspace.ut.ee/handle/10062/15153, lk 35–37
  • Kriiska, A. 1993. Saviaeg savijalgadel. – Horisont 7, lk 5–9
  • Orton, C., Tyers, P. & Vince, A. 1993. Pottery in archaeology. Cambridge manuals in archaeology, lk 120–125
  • Tvauri, A. 2005. Eesti hilisrauaaja savinõud. Muinasaja teadus, 16. Tartu-Tallinn
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kedrakeraamika&oldid=6441564"