Kasutaja arutelu:Estofiil1

The Estonian Language belongs to the Finno-Ugric language family and to the lBaltic-Finnic subfamily . Estonian's daughter languages include Votic and Livonian.

Estonian Alphabet: Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy

Unlike many other languages, Estonian lacks grammatical gender.

Cases

Estonian has 14 noun cases (Here, the word "auto" (car) is declined in 14 cases and in singular and plural):

Käände nimi (Case Name)	Küsimused (Question Words)	Ainsuses Vorm (Form in Singular)	Mitmuses Vorm (Form in Plural)
Nimetav (Nominative)	Kes? Mis? (Who? What?)	Auto (Car)	Autod (Cars)
Omastav (Genitive)	Kelle? Mille (Whose? Belonging to what?)	Auto (Of a car, car's)	Autode (Of cars, cars')
Osastav (Partitive)	Keda? Mida? (Whom? What?)	Autot (Car)	Autosid (Cars)
Sisseütlev (Illative)	Kellesse? Millesse? (Into whom? Into what?)	Autosse (Into a car)	Autodesse (Into cars)
Seesütlev (Inessive)	Kelles? Milles? (In whom? In what?)	Autos (In a car)	Autodes (In cars)
Seestütlev (Elative)	Kellest? Millest? (About whom? About what?)	Autost (About a car)	Autodest (About cars)
Alaleütlev (Allative)	Kellele? Millele? (To whom? To what?)	Autole (To a car)	Autodel (To cars)
Alalütlev (Adessive)	Kellel? Millel? (Who has? What has?)	Autol (The car has)	Autodel (The cars have)
Alaltütlev (Ablative)	Kellelt? Millelt? (From whom? From what?)	Autolt (From a car)	Autodelt (From cars)
Saav (Translative)	Kelleks? Milleks? (Becoming whom? Becoming what?)	Autoks (Becoming a car)	Autodeks (Becoming cars)
Rajav (Terminative)	Kelleni? Milleni? (To whom? To what?)	Autoni (To a car)	Autodeni (To cars)
Olev (Essive)	Kellena? Millena? (As who? As what?)	Autona (As a car)	Autodena (As cars)
Ilmaütlev (Abessive)	Kelleta? Milleta? (Without whom? Without what?)	Autota (Without a car)	Autodeta (Without cars)
Kaasaütlev (Comitative)	Kellega? Millega? (With whom? With what?)	Autoga (With a car)	Autodega (With cars)

Estonian lacks the Accusative case. In its place, nominative, genitive, or partitive is used.

It is possible for certain Estonian words to also have a short illative form. For example, instead of majasse (into a house), which is the long form, one would say majja (the short form).

Rõhk (stress)

Native Estonialn words and adapted loanwords have stress on the first syllable. More recent loanwords will have stress on the same syllable as the word in the language from which it came.

Phoneme Length

Length is phonemic in the Estonian language. There are three phonemic durations, known in Estonian as lühike (short), pikk (long), and ülipikk (overlong). The following table illustrates the written forms of each length of each sound.

I välde	II välde	III välde
h, l, m, n, r, s, a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü	hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü	hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü
ahi, kala, asi, kuri	tsehhid, kallata, kassa, kuurid h - after a long vowel or diphthong (stiihiline, psüühiline)	tsehhide, kallama, kasse, kuuride h - after an overlong vowel or a diphthong (stiihia)
b, d, g kabi, sadu, magab	p, t, k kapid, nutab, lukud	pp, tt, kk kappide, nutta, lukke p, t, k - After a long vowel, overlong vowel, or diphthong (toopi, lauta, kõiki)
-	f, š šefid, tušiga	ff, šš šeffe, tuššidega f, š - After a long vowel, overlong vowel, or diphthong (seife, telegraafi (partitive case))
j maja, oja	-	-
v kivi, kava	-	vv kivvi, kavva

• 'Exception. In some single-syllable words, long or overlong is marked with only one letter. For example : ma, sa, ta, me, te, nad; mul, sul, tal; mus, sus, tas etc.; kel, sel, mil, tol, kes, kus, mis etc.; et, ja, ka, ju; oh, ah, jah, noh, säh, kah, aitäh, tohoh etc.
  

""Remark"". To elaborate, there is a new phoneme spelling theory, whose fundamental concepts are that phonemes have two lengths: short and long.

Word Length and Gradation

Familiarity with word length and gradation underlies the processes of declension and conjugation.

Medial Word Sounds

The medial sound of a word is after the first vowel of the stressed syllable until the first vowel of the following syllable (barring the last). In Estonian, the primary stress always lies on the first syllable, but in foreign words the stress may lie on a following syllable. Medial word sounds do not take into account noun and verb endings, or the affixes -gi and -ki.

Word Length

Word length depends on the length of the medial word sounds.

The word is I vältes (in the first length), if all of its medial sounds are in the first length, or if the medial sounds consist of a short vowel and its following consonant. (vilu, sadama)

The word is II vältes (in the second length), if there is some vowel in the second length or group of sounds, but not one is in the third length. (lipud, sõbrad)

The word is III vältes (in the third length), if in the medial sounds there is some sound or combination of sounds in the third length, or if the word is single-syllable. (lippude, sõpru)

Astmevaheldus (Gradation)

Astmevahelduseks (Gradation) is the change of medial word sounds in the processes of declension and conjugation. (lipp - lipu, luba - loa; sadama - sajab). Gradation is divided into quantitative and qualitative changes.

Vältevahelduse (quantitative changes) In this case, the length of the medial sounds of the word changes. (the second length alternates with the third). The second-length form is read weakly, while the third length form is read in the strong grade: pind (1 syllable => 3rd level, strong grade) - pinnu (2nd level, weak grade).

""Laadivahelduse (qualitative changes)"" In this case, some medial word sounds disappear or change into some other sound - the sounds ""g, b, d, s"" and ""k, t"" in the combination "sk, hk" and "nt" disappear or give place to some other sound. The form where the sound undergoing gradation is present is the strong one. The form where the changing sound is lacking, or has given way to some other sound, is the weak form, irrespective of word length, such as in the following example. "Lugu" (tale), is in the strong form, as the g is present. However, "loo" (of the tale; lugu in the genitive case), is in the weak form, because the g is now absent.

In singular nouns, the nominative, genitive, and with need partitive cases are differentiated based on their gradation patterns. It is also used in the 1st person indicative present and -da form of verbs.

Gradation does not include:

• Consonant lengthening in the short form of the singular illative and in the "-da" verb form (eg, pesa - pessa, tulema, tulla).
• The change of "n" to "s" at the end of a noun (eg, teine - teise).
• The change of "d" in the singular partitive (eg, tuld, merd, und).
• The change and switching of vowels in words in the same class as "number" (eg, number - numbri, vanker - vankri).

If the medial sounds of a word in the processes of declension or conjugation do not change, that word does not have gradation.

---

Täheortograafia (Spelling)

g, b, d, k, p, t

• At the beginning of a word that is either native Estonian or an old loanword, it is written "k, p, t". In foreign words, it is written as it appears in the original language, perhaps with "g, b, d".
• Inside a word, it is written aside unvoiced sounds as "k,p,t". This also arises with the affixes "'-gi"' and "'-ki"': "-ki" is used with words that end in voiceless sounds, and "-gi" is used with words that end in voiced sounds." (eg, haabki, sangki, šeffki, mahlgi, vihmgi, krohvgi)
• As an exception, "g, b, d" can be used next to voiceless sounds in compound words (umbkaudu, raudtee), in front of compounds (leibkond, jalgsi, üldse), in the changing forms of the same word (kärbes - kärbsed; moodne - moodsa; kündma - kündsid, kündku), and in foreign words.

i, j

• At the beginning of a syllable, "j" is written and at the end, "i" is written. The exception is the short form of the illative in words where the doubled consonant is "j," such as "maja," which changes to "majja."
• "i" is not written following "ü", although it is pronounced in words like "süüa, müüakse, püüa, hüüu," and "püüu." Exceptions are loanwords such as "rüiu" and "süit."
• "ü" and "i" following is written "j" only in agent nouns with the "-ja" affix, such as "müüja," or "viija."

'Sound Combinations

• In a sound combination, each sound is written with one letter. An exception is when a long "s" is next to "l, m, n, r," which is written with two letters, if it doesnt come after a brother sound. Examples include "valss, simss, seanss, reveranss," and "kirss."
• The word root is written as if it would be without an ending:
  • inside the "-gi" and "-ki"
  • within endings which end with the same letter with which the stem ends (eg, portugallane, modernne, komplekssed);
  • in compound words(eg keskkool, plekkkatus);
  • in the nud-verb form (eg veennud, möönnud).

Silbitamine ja poolitamine

Silbitamine

• Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisesse silpi: ka-la, tu-ba, mi-da-gi;
• viimane kaashäälik kaashäälikuühendist kuulub järgmisesse silpi: kur-vad, mürts-ti;
• pikk või ülipikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: suu-bu-ma, toe;
  • kui kahe vokaali vahelt läheb sõnatüve piir, siis kuuluvad nad eri silpidesse: ava-us (-us on tuletusliide);
• kolmest järjestikusest täishäälikust kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, kau-a;
• liitsõnades silbitatakse iga sõnaosa eraldi: liit-sõ-na, va-na-e-ma;
• võõrsõnu silbitatakse tavaliselt nagu eesti omasõnu: bar-rel, muu-se-um, o-aas
• liitvõõrsõnu võib silbitada kas:
  • nagu liitsõnu: fo-to-graaf;
  • nagu lihtsõnu: fo-tog-raaf;
  • võõrsõnaliited on soovitatav liigendada eraldi silbina: sub-troo-pi-ka, mo-no-gramm

Poolitamine Kehtivad silbitamisreeglid, kuid:

• ühte tähte ei jäeta üksikuna rea lõppu ega kanta uue rea algusesse (onu, saia aga põua-ne ehk põu-ane)
• kui liitsõna sidekriips satub poolituskohta, võib teda (täpsemas tekstis) järgmise rea alguses korrata (kartuli-|-lehemädanik, kus | on uue rea algus)
• võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lõhkuda häälikuid (nt ck, sch, sh, sz jne): Man-ches-ter
• liitvõõrnimesid võin poolitada nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad = Pet-rog-rad

Võõrsõnade kirjutamine

Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest tunnustest:

• g, b, d sõna algul
• tähed f, š, z, ž
• pearõhk järgsilbil (semester, grammatika)
• pikad täishäälikud järgsilbis (akadeemia, idee)
• o järgsilbis (foto, neutron)
• eesti keeles tavatud häälikuühendid (sfäär, anekdoot, röntgen)

Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt. Võõrtähti (nt x, y, w) võõrsõnades kasutada ei saa: tšaarlston (ingl charleston), räkit (ingl racket).

h
Ühe tähega kirjutatakse

• pika täishääliku järel olev h: psüühika, stiihia, papaaha;
• lühike h kahe täishääliku vahel: boheemlane, abstraheerima.

Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel (epohh, mehhanism, psühholoogia).

f, š
f-i ja š õigekirjutus käib g, b, d reeglite järgi, st lühikest fi ega š-d pole, pikk häälik kirjutatakse ühe ning ülipikk kahe tähega. (efektiivne, professionaal).

Lõppsilbi täishäälik

Kolmesilbiline sõna
Kui kolmesilbiline võõrsõna lõpeb helilise kaashäälikuga, siis tavaliselt kirjutatakse vanemates muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega (apelsin, aktsionär, leegionär, pensionär, formular, seminar, miljonär jne), uuemates laensõnades kahe tähega (mandariin, huligaan, silikoon, vitamiin jne). Kindlat seaduspärasust siiski pole.

Kahesilbiline sõna
Kirjutus oleneb rõhust. Vanemates mugandites on rõhk esisilbil ja lõppsilbi vokaal kirjutatakse ühe tähega (arter, meetod, tomat jne). Kahel kujul on võimalikud: * keefir - kefiir

• oktav - oktaav
• sümptom - sümptoom
• sablon - šabloon
• tambur - tambuur

Lõppsulghäälik
Kirjutus ei olene rõhust, vaid põhineb traditsioonil: kompvek, händikäp, kabinet, niknäk, siksak, sigaret, taburet jne; etikett, minarett, siluett, vagonett jne.

Võõrnimed

Võõrnimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles või kantakse need eesti keele reeglite järgi üle eesti kirja. (Canberra, Jean-Pierre Charbol; Almatõ, Orõna)

Erandid

• Isikunimedest on erandiks mõne ajalootegelase nimi (Aleksander Suur, Katariina II)
• Kohanimedes on kasutusel
  • mõnede väljaspool eesti keele levikuala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid (Saksamaa, Rootsi, Soome, Riia, Võnnu, Väina; Alpid, Läänemeri, Must meri). Nüüdisajal püütakse eksoneemide hulka vähendada ja võtta kasutusele lähtekeelseid nimesid (Côte d'Ivoire, Cabo Verde).
  • eestipäraseks kohandatud nimed ehk mugandnimed. Ka mugandinesid püütakse tänapäeval vähendada.

Tsitaatsõnad

Tsitaatsõnu kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud; hääldus on võõrkeelelähedane. (exclusive, in corpore, yuppie, comme il faut). Muust tekstist eristamiseks kirjutatakse tsitaatsõnad teises kirjast, tavaliselt kursiivis. Tsitaatsõnu käänatakse ülakoma abil. Kui tsitaatsõnale leidub võõrsõnaline vaste, on soovitatav kasutada viimast (nt pizza asemel pitsa, rap asemel räpp jne).

Võõrnimetuletised

• Võõrnimetuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Üldsõnastumist näitab väike algustäht. Liited kirjutatakse harilikult ilma ülakomata. (balzaclik, goethelik, kuperjanovlane, kiellane, thatcherism jne)
• Ülakomaga toonitatakse nime ja liite piiri. Seda kasutatakse, kui
  • kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad (bordeaux'lane, poe'lik)
  • ei taheta rakendada konsonantühendi reeglit (faehlmann'lik, bonn'lane)
• Mitmesõnalised nimetuletised võib kirjutada kokku, harilikult ilma loetavussidekriipsuta (newyorklane; rocca-al-marelane, jeanne-d'arclik)
• Mõned võõrnimetuletised on muganenud (darvinism, marksism jne)
• Vähemkasutatavate liidete puhul võõrnimi häälduspärastatakse (šeikspiroloogia, mendeleevium)

Sõnaliigid

Eesti keele sõnaliigid

Muutumisviisi järgi jaotatakse sõnad muutuvaiks ja muutumatuiks. Muutuvad sõnad jagunevad omakorda käänd- ja pöördsõnadeks.

Käändsõnad ehk noomenid muutuvad 14 käändes ja kahes arvus (ainsus ning mitmus).
Pöördsõnade verbid pöörduvad kolmes isikus, kahes arvus, kahes ajas, neljas kõneviisis, kahes tegumoes ja kahes kõnes.
Muutumatud sõnad ei pöördu ega käändu või käänduvad ainult osaliselt.

Käändsõnad

Tähenduse põhjal jaotatakse käändsõnu järgmiselt:

• nimisõnad ehk substantiivid -- olendite, esemete või nähtuste nimetused. Nimisõnad jagunevad päris- ja üldnimedeks. Üldnimi on olendite, nähtuste või esemete liigi ühine nimetus; pärisnimi on üheainsa olendi, nähtuse või eseme nimi.
• omadussõnad ehk adjektiivid -- märgivad olendite, nähtuste ja esemete omadusi
• arvsõnad ehk numeraalid -- väljendavad olendite, nähtuste või esemete arvu ja järjekorda. Numeraalid jagunevad omakorda põhi- (märgivad arvu või hulka) ning järgarvsõnadeks (väljendavad järjekorda).
• asesõnad ehk pronoomenid -- asendavad nimi-, omadus- ning arvsõnu

Pöördsõnad

Pöördsõnu võib tähenduse poolest lugeda tegusõnadeks. Tegusõnal on käändelised ja pöördelised vormid (saadakse verbi pööramisel).

Tegusõna pöördelistel vormidel on:

• kolm pööret ainsuses (ma loen, sa loed, ta loeb) ja kolm pööret mitmuses (me loeme, te loete, nad loevad)
• kaks aega -- 1) olevik (loen, loetakse); 2) minevik. Minevik jaguneb lihtminevikuks (lugesin, loeti), täisminevikuks (olen lugenud, on loetud), ja enneminevikuks (olin lugenud, oli loetud).
• neli kõneviisi -- 1) kindel (loevad, luges, loetakse, oli loetud), 2) tingiv (ma loeksin e ma loeks, ta oleks lugenud, loetaks), 3) käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu), 4) kaudne (lugevat, olevat lugenud)
• kaks tegumoodi -- 1) isikuline (ma loen, ma olin lugenud, ta lugegu, lugegem), 2) umbisikuline (loeti, loetavat, loetagu)
• kaks kõnet (kõneliiki) -- 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu)

Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, iskut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) -- lugema, lugeda, lugev, loetav, lugenud, loetud.

Muutumatud sõnad

Muutumatud sõnad jagunevad määr-, kaas-, side- ja hüüdsõnadeks.

• Määrsõna väljendb aega, kohta, teoviisi, hulka jms või annavad sõnale või lausele tähendusvarjundi. (Loen sinu artikli läbi.) Määrsõnad jagunevad koha-, aja-, viisi-, hulga- ja mõõdu-, määra- ning seisundimäärsõnadeks
• Kaassõna kuulub nimisõna juurde ning vastab sellega koos ühele ja samale küsimusele. Asendi järgi põhisõna suhtes liigitatakse kaassõnu eessõnadeks (prepositsioonid) ning tagasõnadeks (postpositsioonid). (Mööda teed sõitsid autod.)
• Sidesõnad (konjuktsioonid) ühendavad sõnu või lauseid. (Ilm oli selge, kuid külm.)
• Hüüdsõnad väljendavad hüüdeid, häälitsusi jms. (Sulpsti! oli ta vee all.)