Kasutaja:VeronikaPikkel/liivakast

Sõjaturism

Sõjaturism on puhkereis aktiivsetesse või endistesse sõjapiirkondadesse

Vaatamisväärsuste või ajaloolise uurimise eesmärgil. Sõjaturist on ka termin ohtlike ja keelatud kohtade ning põnevuse otsimise kirjeldamiseks. 1988. aastal rakendas P. J. O´Rourke sõja eliitüksustele halvustava tähenduse. Esimesteks sõjaturistideks peetakse sõjakunstnikke ja sõjaajakirjanikke nagu Willem van de Velde. Van de Velde asus 1653. aastal väikese paadiga merele, et jälgida mereväe lahingut hollandlaste ja inglaste vahel, tehes kohapeal palju visandeid. Krimmi sõda Krimmi sõja ajal külastasid Mark Twaini juhitud turistid hukkunud Sevastopoli linna - ta isegi õhutas oma reisikaaslasi suveniiršrapneliga jalutamas käima. Vürst Menšikov kutsus Sevastopoli daamid lähedal asuvalt mäelt Alma lahingut vaatama. Frances Isabella Duberly reisis koos oma abikaasaga Krimmi 1854. aastal ja viibis temaga seal kogu lahingu aja, hoolimata selliste komandöride nagu lord Lucan protestidest. Ainsa naisena eesliinil olles, pöörati talle palju tähelepanu ning talle räägiti enne tähtaega kavandatud rünnakutest, mis andis talle võimaluse olla heal positsioonil nende tunnistajaks.

Ameerika kodusõda

Esimene härjajooksu lahing, tuntud ka kui Esimene Manassas (konföderatsiooni vägede poolt kasutatav nimi), võideldi 21. juulil 1861 Virginia osariigis, Prince Williami maakonnas, Manassase linna lähedal. See oli Ameerika kodusõja esimene suurem lahing maismaal. Liidu kerge võidu ootuses oli lähedal asuva Washingtoni jõukas eliit, sealhulgas kongresmenid ja nende perekonnad tulnud piknikule ja lahingut jälgima. Kui liidu armee aeti tagasi, blokeerisid paanikasse sattunud tsiviilelanikud Washingtoni tagasiteed, üritades nende vankritesse põgeneda. Frank Leslie lõi sellest graveeringu „Sõdur Meie Kodusõjas." Gettysburgi lahingut vaatasid ka mitmed turistid.

19. sajandi lõpus

Thomas Cook hakkas reklaamima ringreise Teise Boeri sõja lahinguväljadele juba enne konflikti lõppu. Paljud teised reisibürood reklaamisid Tugela ja Ladysmithi hõlpsasti juurdepäåsetavaid ja maalilisi lahinguvälju. Turismigrupid jälgisid tähelepanelikult ka Prantsuse-Preisi sõda, külastades lahinguvälju vahetult pärast lahingute lõppu. Ülaltoodut kritisecrisid Alfred Milner, The Observer ja Punch.

Üks esimesi reisibüroo ametnikke, Ilenry Gaze, lutekskursiooni, kus oli kaasa arvatud 1854. aastal toimunud Waterloo lahinguväli. Waterloo oli ka sihtpunkt 1886. aastal polütehnilise Turismi liidu ringreisiks, mida külastasid peamiselt õpilased ning öpetajad Vastavalt 1913. aastal Thomas Cook'i reisijuhi põhjal viis Waterloo populaarsuse tõus paljude valelike inimeste ilmumiseni, kes väitsid, et on osalenud Waterloo lahingus. Reisijuhis tõi ta ka peamiselt esile rohkete väärtuslike ajalooliste esemete ning suveniiride kaubanduse, mis olid seotud sõjaliste konfliktidega.

Esimene maailmasõda

Vaatamata kriitikale turismi areng iildiselt turismitööstuse tempo järgi. Esimese maailmasõja alguses ilmnes, et sõja lõppu kõidavad sellega seotud lahinguväljad potentsiaalsete turistide tåhelepanu. Ehkki Suure sõja ajal toimunudsõjaturismi juhtumeid on dokumenteeritud, olid need piiratud Prantsuse võimude vastuseisu tõttu. Pärast sõja lõppu asendati trofeejahi juhtumid palverännakute stiilis külastustega. Briti luureohvitser, Hugh Pollard nimetas Ypres Salienti pühaks piirkonnaks liitlaste haudade suure arvu tõttu. Anglikaani ja katoliku usuturism seoti sõdadevahelisel perioodil üha enam sõjaturismiga. Septembris 1934 kiilastas Lourdesit 100 000 katoliku endist kaitseväelast konflikti mõlemalt poolelt, et paluda rahu. Suur hulk anglikaani turiste tegi ka ekskursioone Palestiina kampaania lahinguväljadele. Kreekast, Türgist ja Itaaliast said ka populaarsed sõjaturismi sihtkohad. Erinevad reisibürood koostasid suure hulga lahinguväljateejuhte, mis õhutasid veelgi enam sõjaturismi.1936. aasta uuring tõi ilmsiks asjaolu, et enamikke sõjaturiste ajendas sel perioodil uudishimu või nad austasid oma surnud sugulasi. Täna meelitab I maailmasõja lahinguturism kümneid tuhandeid turiste endistele sõjapiirkondadele lääne rindel ja näiteks Dardanellides.

Teine maailmasõda

Pärast Il maailmasõja lõppu said endistest lahinguväljadest uued sõjaturismi sihkohad. Saipan, nagu ka muud Vaikse ookeani lahinguväljad, said palverännaku kohaks Jaapani veteranidele,kes matstd maha oma langenud seltsimehed ja püstitasid nende auks monumente.

Kaasaegne sõjapidamine

Foley ja Lennon uurisid ideed, et inimesi meelitatakse piirkondadesse ja paikadesse, kus on toimunud "ebainimlikke tegusid".Nad väidavad, et motivatsiooni ajendiks on meedia kajastus ning soov ise järele vaadata.Atraktsiooni ja külastaja vahel on sümbiootiline suhe, olgu see siis surmalaager või kuulsuste surmakoht.