Kasutaja:Vaher/Kultuurimarksism

Neomarksism tõukub Marxi binaarsusel põhinevast metanarratiivist, revideerides selle jõustumisviise, et seletada, miks laseb kodanluse kukutamine end nii kaua oodata. Postmodernism põhineb seevastu skepsisel igasuguste suurte narratiivide ja dihhotoomiate suhtes ning on seega käsitatav koguni neomarksism vastandina.

postmodernne neomarksism pole mitte kahe koolkonna hübriid, vaid katustermin, mis tähistab lääne ühiskonda seni püsti hoidnud korra õõnestajaid.

kaose sidumine postmodernse neomarksismiga on problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks pärsib see üldist mõtteloo arengut, tuues teiseks endaga kaasa ka korra edasise erosiooni. Lisaks ajab kulmu kergitama retoorika ise. Narratiiv, mille kohaselt on kõikides tänapäeva hädades süüdi üks kindel grupp, kes on nii moraalselt mandunud kui kõike kontrolliv, ei kõla ajaloos esimest korda. Kriitika nii postmodernistide kui ka neomarksistide aadressil kulub sealjuures ära kõigile, ent oponendi põrmustamine eeldab tema tundmist. Milleks püüda postmodernismi selle kritiseerimiseks marksismiga põimida, kui piisaks tõdemusest, et suurte narratiivide kehtetuks kuulutamine on ise suurim võimalik narratiiv?

kuigi postmodernistidest prantsuse õpetlased tegutsesid vägagi vasakpoolses keskkonnas, võiks enne nende ideede kõrvaleheitmist vähemalt üritada nendest aru saada, sest need on iseenesest väärtusvabad ning sobivad ka vasakpoolsete poliitiliste projektide kritiseerimiseks. Postmodernismi ja neomarksismi nõrku kohti kritiseerides ja tugevaimaid rakendades on võimalik nende ideid edasi arendada ning kaost, kui mitte ära hoida, siis vähemalt ära seletada.

---

Vastandumine, konflikt, lausa sõjaseisukord on uusmarksistidel vaikimisi eelduseks mistahes ühiskonna seesmiste suhete käsitlemisel - olgu tegemist siis meeste ja naiste, täiskasvanute ja laste, noorte ja vanade, rahvuste, rasside, enamuse ja äärmusluse, terviku ja subkultuuri jne vahel.

feministid eksivad oma algses eelduses, et naised on läbi ajastute olnud meeste poolt represseeritud. Just sellest oma tõestamatust eeldusest lähtuvalt on nad vastandanud ühiskonnas mehed ja naised. Nad on teinud seda samaselt, nagu omal ajal vastandas kodanluse ja proletariaadi, kapitalistid ja töölised Karl Marx.

Keskendudes sellisele permanentsele konfliktile jätavad feministid tähelepanuta selle, mis vastandlikke pooli aga ühendab ja üheks seob. Meeste ja naiste puhul jätavad nad kõrvale armastuse, millest mistahes inimkooslus elab, kasvab ja areneb. Ma pole veel kuulnud feministe armastust analüüsimas. Küll kuulen neid seletamas pidevalt armastuse vastandist - konfliktidest.

Eks osa feministide ideestikust pärineb Karl Marxilt. Teine osa nende ideedest aga pärineb Charles Darwinilt, kes postuleeris looduses pideva olelusvõitluse. Ning nii Marxi kui Darwini käsitlus on kokkuvõtvalt kantud Hegeli dialektilisest loogikast, mille kohaselt kahe vastandi võitlus laheneb kolmandas, juba kvalitatiivselt kõrgemas olemises. Sama vastandumise ja võitlemise postulaati ning vastandite läbi arenemise loogikat arvatakse kehtivad ka ühiskonnas. Niisiis, konflikt on nende meelest hea ja arendav, sõda aga on lausa revolutsioon arengus. Kui nad sellise konflikti osapooli ühiskonnas ei tähelda ega leia, tuleb need vastanduvad pooled ise leiutada ja luua. Sest progress on nende ülim ideaal. Oma progressiivsust feministid kiitmast ju ei väsi.

Nii Marx kui Darwin on juba paljus ajalooks saanud. Inimkond ja kaasaja teadus on juba mõistnud, et looduses enese - nii faunas kui flooras - on toimiv kõrgem printsiip kui pidev olelusvõitlus, vastandumine, üksteise tapmine ja praktiliselt permanentne kõikide sõda kõigi vastu. Avaramast vaatekohast loodust vaadeldes tuleb loodust tervikuna mõista kui ühtset harmoonilist ja elavat tervikut, kus igal looduse alaliigil ja isegi isendil on selles tervikus täita oma kindel roll. Selline tervikust lähtumine on holistlik arusaamine loodusest, kus lokaalsed konfliktid on teisejärgulised võrreldes terviku ühtsuse ja harmoonilisuse printsiibiga.

Sama Marxi kohta: ühiskonda võib vaadelda vastandite võitlusena ja postuleerida sellise võitluse ühiskonna arengumootoriks, kuid sama, mis kehtib looduse kohta, kehtib ja inimühiskonna kohta - on ju ühiskond osa loodusest ja allub samadele üldistele printsiipidele, mis looduski.

Vaadelgem näitena mistahes sootsiumit. Me näeme, et mitte vastandumine ja konflikt pole see, mis on selle sootsiumi arengu mootor, vaid selleks sootsiumi arengu eelduseks ja aluseks on ühiskonna harmoonilisus. Ühiskond on seda arenguvõimelisem, mida sujuvam, kooskõlastatum ja harmoonilisem see ühiskond tervikuna on. Taas - holistlik terviklikkuse ja harmoonilisuse printsiip on ka inimühiskonnas ülem kui killustatuse ja vastastikuste võitlemiste printsiip. Permanentne sõjaseisukord ühiskonnas paiskab ühiskonda vaid arengus tagasi.

ööö

Mis on see liberaaldemokraatia, mis väidetavasti kriisis vaevleb? Kõige lihtsam vastus on, et see on abielu kahe vabaduse mõiste vahel, nagu need sõnastas XX sajandi poliitikateoreetik Isaiah Berlin.

Demokraatia on definitsiooni kohaselt rahva valitsus ehk kus rahvas on omaenda peremees või vähemasti „osaline oma elu kontrollivas protsessis“, kes teostab ja suunab ennast läbi kõigi kolme suveräänsuse haru (nii täidesaatva, seadusandliku kui ka kohtuvõimu). Liberalism seab sellele enesesuunamisele aga kindlad piirid – sätestab eraelule (vähemalt minimaalse) võõrandamatute õiguste jaosmaa, turvaala, mis peab avalikust võimust puutumatuks jääma või mille kaitse peab olema tagatud. Ehk vastavalt positiivne ja negatiivne vabadus. Kummagi puudumine teeks määramatut kahju „inimloomuse tuumale“, mistõttu on mõlemad inimelu terviklikkuse seisukohalt ülimalt olulised.

Juri Lotmani arusaam ideaalsest antistruktuurist. igasugune kultuur kirjeldab ennast sisemiselt korrastatuna, vajab ta ka välist korralagedust, et esimest esile tuua. Tsivilisatsioon ei saa läbi ilma barbarita. Yuri Lotman, Universe of the Mind. I. B. Tauris & Co. Ltd 1990, lk 142.

tuumaks on kord – kindlustunne, mida pakuvad rituaalid ja müüdid. Need moodustavad kogu lääne tsivilisatsiooni vundamendi. Ent korrale vastandub teatavasti kaos, mis hierarhiaid õõnestab ja tõdesid kahtluse alla seab.

kliimamuutustega tegelemine nõuab rahvusvahelist koostööd. vastukultuur.

---

Norra terroristi Anders Breiviki 1500 lk pikkune manifest “2083: Euroopa iseseisvusdeklaratsioon” algab pika ülevaatega “kultuurimarksismist”. Ta kordab lihtsakoelist sõnumit: kõik Lääne nüüdiskultuuri hädad alates poliitkorrektsusest, multikulturalismist, identiteedipoliitikast, feminismist, positiivsest diskrimineerimisest, seksuaalsest vabastamisest ja geide õigustest kuni traditsioonilise hariduse allakäigu ja isegi keskkonnakaitseni on lõppkokkuvõttes tagasiviidavad nn kultuurimarksismini.

Tema kultuurimarksismi müüdist on saanud Siioni tarkade konspiratsiooni moodsam, kultuurilis-ideoloogiline vaste.