Kasutaja:Tmadiste/liivakast
Lockheed U-2, hüüdnimega Dragon Lady, on ühe mootoriga, kõrge altituudiga luurelennuk, mida omab Ameerika õhuvägi. Varem oli see lennuk CIA kasutuses. Lockheed U-2-ga on võimalik luuret koguda nii päeval kui ka öösel ning iga ilmaga 70 000 jala (21 000m) kõrgusel. Lockheed Corporation tegi algselt ettepaneku 1953. aastal, heakskiidu said 1954. aastal, ning esimene katselend toimus 1955. aastal. Lennanud on U-2 külma sõja ajal üle Nõukogude Liidu, Hiina, Vietnami ja Kuuba. 1960. aastal tulistati Gary Powers lennukis CIA U-2A alla Nõukogude Liidu kohal. Major Rudolf Anderson, Jr., lasti alla teises U-2 lennukis Kuuba raketikriisi ajal aastal 1962. U-2 lennukid on ka osa võtnud peale külma sõda konfliktides Afganistaanis ja Iraagis, samuti on aidanud erinevaid NATO operatsioone. Lisaks on kasutatud veel erinevatel teaduslikel projetkidel, satelliitide kalibreerimisel ja kommunikatsiioni eesmärkidel. U-2 on üks vähestest lennukitest, mis on USAFi teeninud üle 52 aasta, nagu on seda teinud Boeing B-52. Uuemad mudelid (TR-1, U-2R, U-2S) võeti kasutusse 1980ndatel ja viimane mudel U-2S sai viimase uuenduse aastal 2012.
Areng[muuda | muuda lähteteksti]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Peale Teist maailmasõda oli Ameerika Ühendriikidel vaja luurelennukit, et uurida Nõukogude Liidu võimalusi ja kavatsusi. Richard Leghorn pakkus, et üle 60 000 jala (18 300 m) peaks olema turvaline õhuruum, sest Nõukogude Liidu parim hävitaja MiG-17 suutis lennata ainult 45 000 jalga (13 700 m). Samuti arvati, et Nõukogude Liidu radar, mida kasutati külma sõja ajal, siiski oli Nõukogude Liit uuendanud oma radareid ja jälgis lennukeid kõrgemal kui 65 000 jalga (19 800 m)
Lockheed[muuda | muuda lähteteksti]
USAF palus valmistada lennuk, mis suudaks lennata 70 000 jala kõrgusel ja 2800 km lennukaugusega. Räägiti sellest ainult kolmele väiksematele firmadele, kes suudavad projektile rohkem tähelepanu pöörata. Lockheed ei olnud nende hulgas, aga kuulis antud plaanist ja otsustas teha soovimatu ettepaneku. Firma palus, et lennuki disainiks Clarence "Kelly" Johnson, kes oli Lockheedi parim lennunudus insener. Valmis saanud lennuk oli põhimõtteliselt mootoriga purilennuk. USAF ei võtnud Lockheedi pakkumist vastu ja tõi põhjusteks, et puudub telik, kasutati J73 mootorit Pratt & Whitney J57 asemel, mis oli tõestanud, et on vastupidavam, ja ei kasutatud mitut mootorit, mis oli USAF arvates vastupidavam.
Lennuk pakuti välja CIA'le, kes sõltus siiamaani sõjaväest luurelendudeks. U-2 pakkus neile huvi ja vead, mis USAF välja tõi peeti pigem plussideks.
Disain[muuda | muuda lähteteksti]
U-2 disain, mis võimaldab nii kõrgel lennata teeb ka lennuki väga raskesti juhitavaks. Lennuk pidi lendama väga lähedal maksimum kiirusele, aga samas oli ka miinimum kiirus sellest ainult 10 knoti vähem. See tähendas, et kui üle kummagi kiiruse minna kaotab lennuk kõrgust, mis omakorda tähendab, et lennuk avastatakse, või paneb liigset pinget lennukiraamile. Kuna lennuk oli mõeldud kõrge altituudi jaoks olid juhtriistad väga tundlikud ja kerged, madalamatel altituudidel on õhk tihedam ja see tähendab et lennuki juhtimiseks on vaja palju jõudu. Sellepärast on maandumisel abiks auto, mis sõidab teise piloodiga lennuki taga ja annab juhiseid.