Kasutaja:Tipptund3/liivakast
André Antoine[muuda | muuda lähteteksti]
André Antoine (31.jaanuar 1858– 23.oktoober 1943) oli Prantsuse näitleja, näitejuht, režissöör, autor ja kriitik, keda tuntakse kui modernismi esiisana Prantsusmaal.
Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]
Andre Antoine töötas Archeri teatris Pariisis näitlejana. Talle ei meeldinud, kuhu suunas Prantsuse teater liikus. Teatrites mängiti ainult klassikat, operette, farsse ja komöödiat. Kirjandusse tulid uued näod uusimate ideedega. Esile kerkis Emile Zola, keda Antoine austas. Antoine tahtis lavastada Emile Zola dramatiseeringut. Kuna teatri põhitrupp keeldus pakkumisest, siis Antoine valis enda trupi, kellega nad lõid Theatre Libre ( tõlkes Vaba Teater) Antoine kasutas oma lavastustes modernismi põhijooni (3-mõõtmeline ruum, lava tõepärasus), mis erines teistest teatritest. Antoine’i hinnangul on teater katselabor, kus tuleb ilmsiks tõeline inimsuhe ja ühiskond oma headuses ja pahes. 30.märtsil 1887, esietendus neli lühinäidendit. Publiku ja kriitikute reaktsioon oli positiivne. Sellele järgnes juba 11 lavastust, kus kasutati paljude uute kirjanike teoseid, keda tavateatrid omaks ei võtnud (s.h Ibsenit). [1]
Vaba Teater[muuda | muuda lähteteksti]
Väidetavalt hõlmas Theatre Libre'i teosed nii realismi kui ka naturalismi. Teatris peetakse realismiks enamasti 19. sajandi liikumist, mis kasutab dramaatilisi ja stiililisi konventsioone etenduste ja draamatekstide autentsuse ja „päriselu” toomiseks teatrilavale, samal ajal kui naturalismi peetakse tavaliselt selle jätkuks, kui üritatakse luua täiuslik illusioon reaalsusest. Naturalismi juhib sageli darvinism ja selle vaade inimestele kui pärilikkuse ja keskkonna kujundatud käitumuslikele olenditele. Antoine arvas, et meie keskkond määrab meie iseloomu ja ta alustas sageli harjutusi, luues komplekti, seaded või keskkonna, mis võimaldaks näitlejatel uurida nende tegelasi ja nende käitumist suurema autentsusega. Sageli palkas ta ainult koolitamata näitlejaid, kuna ta arvas, et oma aja professionaalsed näitlejad ei suuda reaalseid inimesi reaalselt kujutada. 1894 loobus Antoine omaenda teatri juhtimisest ning sai kutse Gymnase'i ja kaks aastat hiljem Odéon’i teatrisse. Suure võlgnevuse tõttu lahkus ta 1914. aastal Odéonist ja pöördus kino poole. [2]
Filmikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Vahepeal viibis ta lühikese aja Istanbulis, et luua Istanbuli Linnateater. Kui I maailmasõda algas, naasis ta Pariisi. Aastatel 1915–1922 lavastas ta Pierre Decourcelle’i Société cinématographique des auteurs et gens de lettres ("Kirjameeste ja kirjameeste filmifilm") egiidi all mitmeid filme, kohandades kirjanduslikke või dramaatilisi teoseid, näiteks La Terre ("Maa "), Les Frèrese korsed (" Korsika vennad ") ja Quatre-vingt-treize (" üheksakümmend kolm "). Ta rakendas filmimisel naturalismi põhimõtteid, omistades tähtsust maastikele, looduslikele elementidele, mis määravad peategelaste käitumise, ning kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid, kes polnud vanas teatrivormis seotud. Antoine on mõjutanud selliseid filmitegijaid nagu Mercanton, Capellans Hervil ja ta on "neorealismi tõeline isa". [3]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
● Mes souvenirs sur le Théâtre-Libre, (1928)
● Mes souvenirs sur le Théâtre Antoine, (1928)
● Le Coupable (1917)
● Les Travailleurs de la mer (1917)
● L'Hirondelle et la mésange (1920)
● Quatre-vingt-treize (1920)
● Mademoiselle de la Seiglière (1920)