Kasutaja:RistiJalus/Objekt

Semiootika

Charles Sanders Peirce on üks 20. sajandi semiootikat enim mõjutanud teadlasi. Peirce ise pidas end ennekõike ja peamiselt loogikuks, kusjuures loogika oli tema enda kujundatud teaduse, semiootika haru. (Kull, 2018, Lk 117) Alates 1867.a. artiklist On a New list of Categories veetis Peirce ülejäänud elu oma triaadest märgiteooriat välja töötades ja viimistledes. Kuigi Peirce tunnistas oma liigset kütkestatust numbrist 3, õigustab tema märgimudel end täielikult. Erinevalt Ferdinand de Saussure’íst, kelle märk on iseseisev diaad, väitis Peirce, et märk koosneb kolmiksuhtest. (Gobley, 2002, lk 21) Peirce tegeles sellega kuni oma surmani 1914. (Deely, 2009, lk 148)

Semiootika ehk semiootiline lähenemine põhineb arusaamisel, et looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, mille jaoks on Peirce loonud termini semioos (Deely, 2009, lk 13). Teadlane, kes selle valdkonna välja tõi ja sellel nime andis oli Peirce. Sellega pööras õpetus märkidest oma arengus uue lehekülje. Peirce mõistis, et semiootika täiemahuline väljaarendamine nõuab tähistamise kui protsessi dünaamilist käsitlust. (Deely, 2009, lk 26)

Semioos, kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid ta on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi. (Deely, 2009, lk 27).

Peirce nimetab eksisteerivate asjade vahelist toimet kui sellist „toores jõud“ (brute force) ehk „vastastikune dünaamiline toime“

Peirce näitab, et märk saab olla märk, ehk see, mis on loomu poolest arenev, elav loov, üksnes siis, kui ta on nähtud triaades kolmeaspektilise suhtena. Vähemaosalise suhtena ei ole ta küllaldaselt kirjeldatav kui tervik. Need kolm osa on järgmised: • kolmiksuhte esitus; see on kitsamas mõttes märk ise (representaamen); • märgi objekt, semiootiline objekt; see on see, millele esitis viitab, mida ta esitab; • tõlgend ehk interpretant; see on efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis (ka mentaalne representatsioon). See kolmik on taandamatu suhe, see tähendab, et märgis on alati olemas need kolm aspekti ja seda ei saa asendada düaadsete suhete komplektiga. Peirce on defineerinud märgi mõistet korduvalt, need on põhimõttelisel ekvivalentsed definitsioonid, milles rõhuasetused ja sõnastused erinevad natuke ning mille kaudu on Peirce püüdnud leida märgile võimalikult täpset määratlust. Oluline on, et esitis viitab objektile ja tõlgend on nende seostatus subjektis. Peirce jaoks saab märk olla potentsiaalselt kõik, mis mingil viisil tajutav või kujutatav. Vaid semioosis saab märk toimida ehk käivituda ja käituda nagu märk – suhestuda objektiga ja produtseerida uue märgi ehk tõlgendi, sõltuvalt märgikasutaja harjumustest või veendumustest ning üheaegu neid luues. (Kull, 2018, lk 120)

Objekt

Peirce näitab, et märk saab olla märk, ehk see, mis on loomu poolest arenev, elav loov, üksnes siis, kui ta on nähtud triaades kolmeaspektilise suhtena. Vähemaosalise suhtena ei ole ta küllaldaselt kirjeldatav kui tervik. Need kolm osa on järgmised:

• kolmiksuhte esitus; see on kitsamas mõttes märk ise (representaamen);
• märgi objekt, semiootiline objekt; see on see, millele esitis viitab, mida ta esitab;
• tõlgend ehk interpretant; see on efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis (ka mentaalne representatsioon). (Kull jt, 2018, lk 120)

Objekt on Peirce märgimudeli semioosi teine osa, märgi referent. Peirce eristab kahte tüüpi objekte: vahetut (immediate object) ja dünaamilist (dynamical object). Semioos loob ühenduse teadaoleva ja tundmatu vahel, kusjuures viimane kaotab oma tundmatu staatuse. Märk sisaldab mitmeid vahetuid objekte; milline neist aktualiseerub ja realiseerub dünaamilise objektina, sõltub subjekti harjumustest ja veendumustest seotuna antud fenomeniga. (Kull jt, 2018, lk 122)

Vahetu objekt on „objekt sellisena, nagu märk seda esitab ja mille Olemine on niivõrd sõltuv Esitamisest, mis temast märgi kaudu antakse“ (CP 4.536) Eco 2005, lk 38) Dünaamiline objekt motiveerib märki, aga märk seab ground’i kaudu sisse Vahetu Objekti, mis on „sisemine“ (8.534, mis on idee (8.183), „mõtteline represesentatsioon“ (5.473). Selleks, et mingit märgi Vahetut objekti kirjeldada, ei jää muud üle, kui otsida abi selle märgi interpetantilt, tõlgendilt. (Eco, 2005, lk 38)

Peirce on kirjeldanud märgi suhet objektiga. Objekti suhte järgi eristub samuti kolm klassi. Dünaamilise objekti seos esitisega võib baseeruda kvaliteedil (esmasuse tasandil ehk ikoonilisena), aktualiseeritud seosel (teisasuse vormina) ehk indeksiaalsena võib olla konventsionaalses suhtes kolmasuse vormina ehk sümbolilisena). Ikoon on äratundmisprotsessil põhinev märk. See on seotud identifitseerimisega. Ikoon viitab objektile läbi selle iseloomulike omaduste. Ikoonilisuse tasandil on objekt osa reaalsusest ning objekt saab olla nii juba tuttav või ja midagi, mis on täiesti uus. Indeks on assotsiatsiooniprotsessil põhinev märk. Indeksi puhul peegeldab esitise ja objekti suhe asjadevahelist korrelatsiooni. Indeksilise suhte korral seob esitist ja objekti mingi ühine kvaliteet (CP 2.248). Sümbol on konventsionaalsusel põhinev märk. Sümboli puhul on esitise ja objekti suhe konventsioonipõhine ehk kokkuleppeline). Sümbolite moodustamise aluseks on märkide kombineerimise võime. Sümbolite kaudu on inimene võimeline mõtlema ja nähtusi abstraheerima. Selle eristuse puhul ei tähenda, et need märgid eksisteerivad puhastes vormides. Pigem sõltub konkreetses kontekstis milline märk domineerib. Kõik kolm märki on kontekstitundlikud. (Kull jt, 2018, lk 122-123)

Peirce on avaldanud 1894 artikli nimega Mis on Märk? (What is a Sign?) Artiklis märgib Peirce järgmist: „Mulle tundub see üks esimesi kasulikke samme semiootika teaduse poole, või märkide tsenoskoopiline teadus, peab olema täpne määratlus või loogiline analüüs, teaduse mõistetest. Ma defineerin märki kui midagi mis ühest küljest on nii kindlaks määratud objektiga kui teisest küljest on nii kindlaks määratud ideedega inimese meeltest, seda viimast määratlust, mida ma mõtlen kui märgi tõlgendit, on seeläbi vahepealselt kindlaks määratud selle objektiga. Märgil, seetõttu, on kolmepoolne suhe tema objektile ja tõlgendajale.” (CP 8.343)