Kasutaja:Ohpuu/Üks neitsik

Üks neitsik (Pühalepa)

Üks neitsik kõrge kalda peal

seal vaatas mere pool.

Üks ilus laev see ujus seal,

ei tea, kes selle sees.

Pea lasti ankur meresse,

laev seisis liikmata.

Kolm krahvi tulid jõudsasti

sealt maale paadiga.

Kui neiu juurde jõudsid nad,

siis noorim nende seast

tal andis klaasist rüübata

üht magust viina head.

Ta võttis sõrmest sõrmuse,

mis oli selge kuld

ja kinkis seda neiule

ning ütles armsalt tal:

"Oh, ära põlga õnne sa,

minu armas lapsuke,

sind tahan naiseks kosida,

tõest' nalja ma ei tee.

Sest räägi kodus isale

ja näita sõrmust tal.

Ma arvan, et see temale

võib olla rõõmuks küll.

Neid täitis käsku kärmesti,

läks koju rutuga.

Ta näitas sõrmust isale

ja rääkis kartmata:

"Üks krahv, kes tuli laevaga,

mind tahab kosida.

Ta saatis luba küsima,

kas lubad seda sa.

Kui tütar luba küsinud,

siis vastas isa nii:

"Kui krahv sind omaks arvanud,

ei keelda ma siis või."

Krahv läks siis luba küsima

ka oma vanemailt.

Ta isa käest sai tapelda

ja vihaseks jäi vend.

Krahv tõttas pruudi juurde sealt,

tal oli hale meel.

Ta tõstis nuttes oma häält

ja ütles pruudil nii:

"Ei või mina ühte parata,

ei saa mina võtta sind.

Ma isa käest sain tapelda

ja vihaseks jäi vend."

"Kui mina olla halvast soost

ja sina krahvi poeg,

siis tahan kloostri minna tõest'

ja nunnaks eluaeg."

Kui ütles, nõnda tegi ta

ja läks siis kloostrisse.

Seal haigeks jäi ja suri ta

kolm päeva järele.

Siis krahvi süda kurvaks jäi,

ta mõtles eneses:

"Ma lähen teda vaatama,

mis teeb ta kloostri sees."

Kui kloostri juurde jõudis ta,

siis surnut kanneti

tal vastu leinalauluga

ja viidi kabeli.

Kui küsis krahv: "Kes on siin surnd?"

Siis öeldi temale:

"Üks neitsik, kes nii hilja tulnd

on meie kloostrisse."

Krahv mõtles: "Jah, tõsi on see,

et surnd on minu pruut!

Ma suren siia samasse,

mul pole rõõmu muud."

Ja kui sai seda öelnud ta,

siis närtsis korraga.

Nad ühte hauda maeti,

seal puhkvad rahuga.

Üks mees, kes seda kõike on näind,

kuis lugu olnud seal,

see on ka selle laulu teind,

mis praegu lõpeb eal.

Sest pange tähel ilma peal,

kes noored olete,

mis armastus võib teha seal,

kus saand ta võimule.

Helen: Kuuldud 9. jaanuaril 2006 73-aastaselt Õie Jõemalt Paladel Lõbembe külas Hiiumaal külastades oma emapoolseid sugulasi. Õppinud laulu oma vanaemalt Liisu Saarnakilt (1861–1947). See ballaad on üks terviklikuma lõpuga lugusid, mida olen kohanud ja vaimustas mind kohe.