Kasutaja:Maris.Pertel/liivakast
![]() | See on kasutaja Maris.Pertel liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Tšiili maasikas[muuda | muuda lähteteksti]
![Tšiili maasikas (Fragaria chiloensis)](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/c/c9/N20150408-0025%E2%80%94Fragaria_chiloensis%E2%80%94RPBG_%2816921706580%29.jpg/200px-N20150408-0025%E2%80%94Fragaria_chiloensis%E2%80%94RPBG_%2816921706580%29.jpg)
Tšiili maasikas (Fragaria chiloensis) kuulub roosõieliste sugukonda ning on looduslikult laialt levinud Vaikse ookeani rannikul Põhja- ja Lõuna Ameerikas ning Hawaiil.[1] Arvatakse, et rändlinnud on levitanud Tšiili maasika Hawaii, Argentiina ja Tšiili mägedesse.[2] Liik on tuntud oma suurte viljade poolest ja on üks kahest liigist, millest aretati tänapäeva aedmaasikas. [2]
Taime kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Tšiili maasikas on õitsev mitmeaastane taim, mis annab söödavaid marju. Marjad on seest valged, kuid väljast punased. [2] Taimeliik õitseb ja kannab vilju kevadel ning suvel.[3] Tšiili maasika õied on valged ning viie kroonlehega. [3] Tavaliselt on taim madal, aga võib kasvada kuni 30 cm kõrguseks. [2] Tšiili maasikale on iseloomulikud punakad lehtedeta ning karvased varred, lehed on paksud ja nahkjad, mis lahknevad kolmeks. [3] Lehtede pikkuseks on umbes 2 cm [1] ning värvuselt on need läikiv rohelised. [2] Tšiili maasikaga on ka sarnaseid liike, kuid erinevalt tšiili maasikast, on nende lehed hoopis õhemad ning neid on leitud rohkematest paikadest. Lehtede vaheline sarnasus on tšiili maasikal Potentilla villosa´ga, mis kuulub samuti roosõieliste sugukonda. [3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Marja sõid palju põlisrahvad, kes elasid taime kasvukoha läheduses. [3] Eelistatult on vilja söödud just värskelt, mitte kuivatatult ega konserveeritult. [3] Tänapäeval paljudele tuntud Frangaria ananassa on just tšiili ja virgiina ristand. [3] Need liigid hübridiseeriti esmakordselt Prantsusmaal 1700. aastatel, kui sealne spioon tõi kodumaale mõned Tšiilist leitud taimed. [3]