Kasutaja:Marilika/Häälikanalüüs

Häälikanalüüs (ingl sound order analysis) on häälikute eristamine ning nende järjestuse määramine sõnas lugema ja kirjutama õppimisel.

Häälikanalüüs

Häälikanalüüs on sõnade häälikulise struktuuri tunnetamine. Karlepi sõnul on "lähtumine häälikutest (foneemidest) sõnas lugema-kirjutama õppimise vundament. Oluline on sõna häälikkoostise analüüs, mitte lihtsalt seos häälik-täht.” Häälikanalüüs on õpitav ja vajalik eeloskus kirjaliku kõne (lugemine ja kirjutamine) omandamisel. Kui laps hakkab sõnu teadlikult häälima, määrab hääliku asukoha või järjekorra sõnas, on tegu häälikanalüüsiga. Häälikanalüüsi peamiseks töövõtteks on häälimine ehk sõnade sujuv, häälikute kaupa hääldamine, nii et häälikute vahele ei tekiks pause. Häälikanalüüs on omandatud, kui laps suudab vastata sõna häälikulist koostist puudutavatele küsimustele (Mis häälikuga sõna algab? Mis häälikuga sõna lõpeb? Kas otsitav häälik asub sõna alguses, keskel või lõpus? Kas sõnas on… häälik?).

Näide: Sõna EMA

Küsimus: Mis häälikuga algab sõna? Vastus: E.

Küsimus: Mis häälikuga sõna lõpeb? Vastus: A.

Küsimus: Kus asub M? Vastus: SÕNA KESKEL.

Küsimus. Kas sõnas on I? Vastus: EI.

Häälikanalüüsi puhul on tegemist materjali induktiivse käsitlemisega. Laps tutvub mingi häälikuga (tuginedes häälimisele), siis leiab õpitava hääliku (nt A) mitmes sõnas, võrdleb neid häälikuid sõnades ja teeb järelduse, et A on kõigis analüüsitud sõnades, kuid erinevates pikkustes ja positsioonides. Kui õpilane ei ole võimeline iseseisvalt häälikuanalüüsi sooritama, tegeleb temaga logopeed.

Häälikute õppimist on võimalik toetada mängudega. Mängud häälikanalüüsiks: häälikute hulga määramine, häälikute asukoha määramine, sõna häälikkoostise määramine.

Häälik ja sõna häälikkoosseisu määramine

Lugema ja kirjutama õppimise eeloskusteks koolieelses eas on optiline taju, foneemikuulmine, foneemitaju, rütmitaju ja verbaalne töömälu. Üheks eeloskuseks on ka oskus analüüsida sõnade häälikkoostist. Lapse õppimise suund peaks olema häälikutest tähtedeni, paraku tajub laps tähte kui objektiivset reaalsust ja häälikut selle tähe nimetusena. Seetõttu kujuneb lapsel tavaliselt tähtedest lähtuv õppimine.

Häälduselundite abil moodustatakse segmentaalüksused ehk häälikud, mis on üksteisele järgnevad üksused. Tähtis osa on kopsudest väljahingataval õhuvoolul, mille toimel hakkavad häälekurrud võnkuma tekitades heli. Läbi neeluõõne läheb hääl kõrist suu- või ninaõõnde. Hääle liikumine sõltub suulae allalangemisest, sellisel juhul läheb hääl suuõõnde. Keel on häälikute moodustamisel kõige olulisem. Sellest, kuidas muutub keele asend, sõltub ka häälikute moodustumine. Erinevaid häälikuid aitab keel moodustada liikudes või puudutades vastu neelu tagaseina , kurgunibu, pehmet suulage, kõva suulage, hambasompe ja hambaid. Huultel on samuti oluline roll häälikute moodustamisel. Iga häälikut iseloomustab ainult temale kindlad häälduslikud ja kõlalised omadused. Häälikud saab jagada vokaalideks (täishäälikud) ja konsonantideks (kaashäälikud). Konsonantide (b, d, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, t, v ) moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel osaline või täielik takistus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes iseloomustab konsonante nende helilisuse määr. Vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü) moodustuvad õhu pideva ja vabalt väljapääsemisega. Nad erinevad häälduslikult moodustuskoha poolest. Nende kõlalistest omadustest on kõige olulisem see, millistesse häälelaine sagedusribadesse on kogunenud kõlalist energiat enim.

Kui laps tajub sõnasse kuuluvaid häälikuid õiges järjekorras, on ta valmis lugemiseks. Kui ta veel ei taju, ei saa ta aru, mida temalt soovitakse, hakkab sõnu oletama ja satub segadusse. Liiga vara kokkulugemist nõuda on kahjulik.

Kui laps suudab määrata hääliku olemasolu kuuldud sõnas, kuid ei suuda sooritada häälikuanalüüsi, kujundatakse analüüsioskus materialiseerimisele (noobid). Häälikute pikkuse eristamiseks võib kasutada noope. Noop on väike värviline ketas vm kujund, mida kasutatakse lugemaõpetamisel keelendi analüüsiks ja sünteesiks. Noop ehk häälikute märk on vahendajaks sõna häälik- ja tähtkoostise vahel. Täishäälikunoobid on mõlemalt küljelt punased, kaashäälikunoobid on sinised ja tagaküljelt rohelised. Seda seetõttu, et kaashäälikuid on neid, mida saab hääldamisel venitada ja need, mis teevad vaid korraks plaksu. See tähendab et mõned kaashäälikud on kaotanud hääle ja ainult " köhivad". Kaashääliku roheline pool sobibki nende " köhivate häälikute" näitamiseks. Noopide kuju erinevus võimaldab lastel hiljem tunnetada väikese (ringikujulise) ja suurema (ovaalse) noobi ning ühe- ja kahetähelise kirjamärgi seost. Noobid on asjakohased ja vajalikud lihthäälikute märkimiseks, kuna häälikupikkusi nende puhul antakse edasi ka kirjapildis ühe- või kahekordse tähe kasutamisega.

Häälimine

Häälikukuulmist on võimalik arendada häälimisega. Häälimine on sõna sujuv ja pausideta häälikhaaval hääldamine, mis võimaldab häälikud üksteisest eraldada või ära tunda, võimaldades analüüsida ükskõik missugust sõna. Häälimine on oluline, kuna on häälikanalüüsi ja kirjutamise eelduseks ning mõjutab veerimist. Iga häälik kostub silbina: E-M-A, M-U-N-A. Laps peab häälimisel kasutama hääliku-, mitte tähenimesid. Sõna NUKK lugemine kujul: ENN-U-KA-KA on väär. Nii oleks loetav sõna mitte NUKK vaid ENNUKAKA.

Häälimise kui üldise oskuse omandamisel on tegemist deduktiivse strateegiaga, mis tähendab, et omandamine toimub üldiselt üksikule ja osalisele. 

Häälimise kuulamist alustatakse 2–4 häälikuliste sõnadega (ai, ei, oi, ema, isa onu, uni, mesi). Esialgu sulghäälikutega sõnu ei häälita. Kui sõnas on pikk häälik, siis häälitakse see üheks. Näiteks sõnas S-I-I-L on neli tähte, aga kolm häälikut (S-I-L).

Foneemanalüüs (häälikupikkuse muutmine)

Kui lapsel on kujunenud teadmine, et sõnad koosnevad häälikutest, saab edasi liikuda järgmise kirjutamiseks vajaliku toimingu, foneemanalüüsi õpetamise ja harjutamise juurde. Foneemanalüüs (ingl phonemic analysis) on hääliku rühma (täishäälik, sulghäälik, suluta kaashäälik) ja pikkuse määramine lugema ja kirjutama õppimisel. Foneemikuulmine võimaldab eristada üksteisest häälikuid ja võrrelda nende pikkussuhteid sõnas.

Nigol ja Plado toovad näite: “Muudan sõna KALLA nii, et sellest saab KALA. Ütlen sulle sõna KIIVI. Sina ütle nii, et I oleks selles sõnas lühike. Vastus-KIVI. Kuula! Kas kuuled sõnas pikemat häälikut? Nimeta, mis kõlab pikemalt. KUU, USS, VAAL, TOOLID.”

Mängud foneemanalüüsiks: mõistata häälik; kaaslase kõne (häälduse) kuulamine, vea leidmine ja parandamine; häälikupikkuste tahtlik muutmine ja määramine.