Kasutaja:Lulu/Kirjaviisid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vaata, Andres. Me ei räägi sanskriti keelest ja "teistest keeltest", vaid indiast lähtunud kirjadest ("brahmalikest kirjadest") ja nende translitereerimisest. Transliteratsioon tähendab yhe kirjamärkide systeemi ehk kirja ymberpanemist teise kirjamärkide systeemi ehk kirja. Brahmalikke kirjasid on klassikaliselt yheksa: devanagari, bengali, durmukhi, gujarati oriya, tamili, telugu, kannada ja malayami, kuid nende koguarv ulatub mitmekymneni. Kõiki indias (ja paljusid väljaspool indiat) räägitavaid ja varem kõneldud või kasutatud keeli (ainuyksi Indias on 23 ametlikku keelt) võidakse kirjutada erinevates brahmalikes ja ka teistes kirjades. Sealhulgas ka sanskriti keelt.

Sanskriti keeles kirjutatud tekste on translitereeritud läbi aastatuhandete. Seda kirjutati 3. sajandil eKr Põhja-Indias brahmi kirjas või kharaosthi kirjas. Hiljem tuli kasutusele gupta kiri. 8. sajandist hakati kasutama sharada kirja ning umbes 12. sajandist devanagari kirja, mille eelaste oli siddhami kiri. Ida-Indias kasutati bengali kirja ning hiljem veel oriya kirja. Tegelikult on sanskriti keelt kirjutatud peaaegu kõigis Lõuna-Aasias kasutusel olnud kirjadega.

Sanskriti keele täpset hääldust ei tea keegi ja ei saagi teada. On seisukohti, et seda keelt igapäevaselt ei tarvitatudki või et tegemist oli hoopis tehiskeelega. Kuidas ka ei oleks, oli sanskriti keele hääldamine kindlasti piirkonniti ja ajaliselt erinev. Vanim sanskriti grammatika (Ashtadthyayi) sisaldab ka fonoloogia osa (Shiva Sutra), kuid sellest ei saa tänapäeval kahjuks juhinduda. Mis kokkuvõttes tähendab seda, et sanskriti keelt võidakse lugeda-hääldada ka tänapäeval mitmeti, ilma et sellega kellegi või millegi vastu oluliselt eksitaks.

Edasi. Kui räägime mõne indiast pärineva kirja ymberpanekust ehk transliteratsioonist ladinatähestikulisse kirja, siis räägime romanisatsioonist. Brahmalike kirjade romanisatsiooni reegleid on mitmeid, kuid yks levinenumaid on Calcutta Rahvusraamatukogu romanisatsioon (NLAC), mis pretendeerib kõigi brahmalike kirjade romanisatsiooni reeglistamisele. NLAC põhineb 1912. aastal Rahvusvahlise Orientalistide Kongressi poolt vastu võetud devanagari (ja sarasada) kirja romanisatsioonireeglitel (IAST). Lisaks nendele on kasutusel veel ISO 15919 romanisatsioonireeglid aastast 2001.

Punktist ehk anusvarast (punkt tähemärgi kohal). Erinevates brahmalikes kirjades ja erinevates keeltes on selle tähendus ja hääldus ysna erinev, kuid yks tähendusi on tõepoolest (märki tähistava hääliku või sellele eelneva või järgneva) nasalisatsioon. NLAC ei kasuta punktiga "m"-i iseseisvana, kyll aga kasutavad seda IAST ("m" alapunktiga) ja ISO ("m" ylapunktiga).

Kui me räägime "Mälli transkriptsioonist", siis me räägime ilmselt kas IAST, NLAC või ISO romanisatsioonireeglite põhjal tekkinud ladinatähestikulise sõna- või nimekuju muutmisest "eestipäraseks". Mäll lähtub minu teada IAST devanagari kirja romanisatsioonireeglitest. IAST eristab devanagaris 10 vokaali, 4 diftongi, 6 velaari, 7 palataali, 7 retrofleksi, 7 dentaali ja 6 labiaali ning anusvarat ja visargat. Diakriitilistest märkidest on kasutusel punkt tähemärgi all (t, d, n, s, m, h, r, l) või kohal (n), rõhumärgi-kujuline kriipsukene tähemärgi kohal (s), tilde (n kohal) ja rõhtkriips tähemärgi kohal (a, i, u, r, l) vokaali pikendusmärgina. R ja L võivad olla nii vokaalid (diakriitikutega) kui poolvokaalid.

IAST systeem on loodud eelkõige akadeemiliseks kasutamiseks. Põhimõtteliselt saaks IAST romanisatsiooni tagasi transkribeerida devanagarisse. Erinevates ladina kirja kasutatavates keeltes võetakse (näiteks) IAST romanisatsioonist lähtudes kasutusele oma keele kirjaviis ja oma diakriitilised märgid.

Nn "Mälli systeem" ei ole selles mõttes järjekindel. Ta toob sisse eesti kirjakeeles puuduva diakriitilise märgi, rõhtkriipsu vokaali kohal, pikendusmärgina. Põhjenduseks ytleb ta, et need pikendusega vokaalid ei ole "nii pikad" nagu eesti keeles. (Noh ja siis, tahaks kysida. Me kirjutame ju ka vene nimesid, kus on samuti poolpikad vokaalid, ikkagi yhekordselt: Lenin, mitte "Leenin" jne. Miks ei võiks siis kirjutada ka "nirvana", "sansara", ei saa aru.)

Niisiis toob Mäll sisse eesti kirjakeelele võõra diakriitilise märgi, samal ajal aga hoidub millegipärast "y" kasutamisest (mis on võõrkeelsete sõnade kirjutamisel ju eesti keeles ka kasutusel) ning muudab selle "j"-ks. Sellega aga põhjustab ta aga segaduse. Asi on selles, et IAST-is on "j" ja "jh" juba olemas, aga helilistena. Mäll muudab need IAST-i tähemärgid vastavalt "dž" ja "džh"-deks. See kõik võib ju tore ja loogiline olla yhes tema enda poolt toimetatud ja avaldatud terviktekstis, ja nende puhul ta seda systeemi ka kasutabki. Ta ei pööra aga tähelepanu sellele, et eesti keeleruumis ringleb veel väga palju tekste.

Tunnen Mälli isiklikult ja tean, et ta võib tihtipeale olla väga põikpäine ja järeleandmatu. Lausa autoritaarne. Anglitsismid ja amerikanismid on talle erakordselt vastumeelsed. Sealt ka see "y" vältimine. Samuti ka "sh" vältimine. Kui Mäll oma õpilastega olid praktiliselt ainukesed ida-huvilised Eestis, siis võis ta ju oma tahtmist alati läbi suruda. Praegusel ajal on aga maailm palju laiemaks läinud ning yha rohkem kasutatakse ka selliseid kirjaviise, mis "Mälli systeemist" erinevad. Ka autoriteetsetes väljaannetes, teatmeteostes jm.

Yks kõige levinumaid "systeeme" on inglise keelest tehtud tõlgete kaudu tulnud lihtne moodus kirjutada kõik india-pärased sõnad nii nagu inglise keeles. Ega ka inglise keeles ole IAST või mõne teise systeemi kasutamise suhtes maailmas yksmeelt. Enamasti aga jäetakse ära kõik romanisatsiooni käigus tekkinud diakriitilised märgid (kuna inglise keeles diakriitikud praktiliselt puuduvad) ning täpi või kriipsukesega "s" tehakse "sh"-ks. Väga lihtne systeem.

Ka eesti kirjakeeles on see systeem tõepoolest laialdaselt kasutusel. Reeglid on lihtsad. Kõik nimed on yhtmoodi kirjutatud, sõltumata sellest, kas nad pärinevad muistsest ajast või tänapäevast. (Mälli systeemi järgi peab sellel alati vahet tegema, mis aga võib konteksti tundmata või ka tundes olla ysna võimatu.) Ei ole vaja seda tyytut pikenduskriipsukest vokaali kohal (mis ei pruugi igayhele kohe nagunii arusaadav ollagi) jne. Minu poolest võiks kirjutada ka "krishnaistid" ja "vishnuistid", aga kes tahab, võib taolistel puhkudel ka seda katusega "s"-i kasutada, oma asi. Rohkem nagu maitse asi, mitte midagi põhimõttelist või eksitavat.

Mälli systeemi ja ingliskeelepärase systeemi kooseksisteerimise teeb siiski veidi raskeks just seesama "j" ambivalentsus. Iial ei või teada, kas see "j" on ymbertehtud "y" või mitte. Aga noh, selline on praegune olukord.