Kasutaja:Loodusturist

Allikas: Vikipeedia

Musttähn-kuldpunnpea (Carterocephalus silvicolus)[muuda | muuda lähteteksti]

Musttähn- kuldpunnpea kuulub punnpealaste sugukonda. Ladina keelne nimi on Carterocephalus silvicolus.

Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Punnpealased kuuluvad päevaliblikaliste hulka.

Musttähn-kuldpunnpea (isasliblikas)

Liigi klassifikatsioon:

  • Riik on loomad
  • Alamriik kahekülgsed
  • Hõimkond lülijalgsed;
  • Alamhõimkond kuuejalgsed
  • Klass putukad
  • Selts liblikalised
  • Sugukond punnpealased
  • Perekond kuldpunnpea
  • Liik musttähn-kuldpunnpea

Leviala[muuda | muuda lähteteksti]

Musttähn-kuldpunnpea levialaks on Põhja-Euroopa ning Põhja- ja Ida-Aasias. Suuremal hulgal võib seda liiki leida Soomes ja Rootsis. Lendamas võib teda näha sõltuvalt asukohast hilisest maist varase juulini.[1]

Välimus ja tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Musttähn- kuldpunnpea näeb välja kohmakas ja lühike, nii et keha muutub vaevu tagatiibadeks. Selle liblika esitiivad näevad välja kuldkollased. Emastel on kehal suured ümarad laigud, isastel aga väiksemad. Emastel ei ole kollast värvi sageli näha, sest laigud katavad seda. Musttähn- kuldpunnpea esitiivad on väga väikesed, umbes 12-13 mm.[2]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes teiste liblikatega, kes eelistavad looduslikke või poollooduslikke rohumaid, elab musttähn-kuldpunnpea rikkaliku alusmetsaga sega- või laialehistes lehtmetsades.[3] Valmikutele sobivad nektariallikatena õistaimed, röövikutele erinevad kõrrelised. Musttähn-kuldpunnpeasid võib kohata nii kuivemates kui ka niisketes parasvöötme metsades, nad eelistavad päikesevalgust.[2] Nende liblikatega võime kokku puutuda metsateedel, metsaservadel ja metsatukkadel. Kultuurmaastikud, kus puuduvad puud ja esinevad monokultuurid, ei ole antud liigile sobivaks elupaigaks.[1]

Paljunemine ja elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Musttähn-kuldpunnpea isasliblikaid on sagedamini märgata kui emasliblikaid, sest isaliblikad kaitsevad metsaservadel ja lagendikel oma territooriumit teiste isaste eest samal ajal kui nad emaliblikaid ootavad. Emaliblikad munevad muna üksikult taimelehtedele.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Musttähn-kuldpunnpea röövikud toituvad enamasti kõrrelistest nagu saluhein, sookastik, sinihelmik. Selliseid kõrrelisi leidub niisketes paikades. Musttähn- kuldpunnpea valmikud toituvad käärima läinud mahladest või puuviljadest.[2]

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Elurikkuse[4] ja Euroopa IUCN liigi andmebaasi andmetel musttähn-kuldpunnpea ei ole ohustatud liik.[5] Staatuseks sellele liblikale on märgitud heas seisus. Lõuna-Soomes Karelias läbiviidud liblika seire ja loenduse ajal 1997-1999 märgiti musttähn küllaltki arvukaks liblikaks ning seda ka niidualadel, mis piirnevad metsaga. [6]Eestis 2012-2014 toimunud päevaliblikate seire tulemus näitas, et päevaliblikate, kaasaarvatud punnpealaste perekonna liikide arv on tõusnud märkimisväärselt. Samas, eelnevatel ja järgnevatel aastatel püsis nende arvukus tavapärasel tasemel. [2] Päris täpselt ei ole teada, mis mõjutab liblikate arvukust või nende väljasuremist. Siiski võib arvata, et üks olulisemaid tegureid on elupaik. Lääne-Euroopas intensiivse põllumajanduse ja metsade vähenemise tõttu on viimase 30 aastaga päevaliblikate elupaiku vähenenud nt 1,5 korda. Kõige rikkalikumalt on punnpealasi metsades ning metsakooslusi peaks sellest tulenevalt ka hoidma ja säilitama.[2]


Musttähn-kuldpunnpea

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Carterocephalus silvicola (Meigen, 1829)". www.gbif.org (inglise). Vaadatud 24. märtsil 2023.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tartes, Urmas; Õunap, Erkki (2014). Eesti päevaliblikad. Tallinn: Varrak. Lk 110–111.
  3. Atsushi, Ohwaki (14. november 2023). "How should we view temperate semi-natural grasslands? Insights from butterflies in Japan". Global Ecology and Conservation. Vaadatud 17. märts 2023.
  4. "Carterocephalus silvicola(Meigen, 1829) punase nimestiku hinnang". eElurikkus. 25. oktoober 2017. Vaadatud 18. märts 2023.
  5. "Northern Chequered Skipper - Carterocephalus silvicola - (Meigen, 1829)". eunis.eea.europa.eu. Vaadatud 24. märtsil 2023.
  6. Saarinen, Kimmo (21. juuni 2000). "A comparison of butterfly communities along field margins under traditional and intensive management in SE Finland". Global Ecology and Conservation. Vaadatud 24. märts 2023.



Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]