Kasutaja:Kristinaivanova98/liivakast
Arrogatio (või adrogatio) tähendab võõra persona sui iuris´e (õiguslikult iseseisev isik ehk isik, kes ei ole kellegi teise võimu all) perekonda võtmist.[1]
Adrogeerimist tähistava sõna algvorm ladina keeles oli arrogatio või adrogatio.[2]
Protseduuri sisuks oli (tänapäeval võimatu) täisealise iseseisva isiku lapsendamine. See on üks patria potestas´e (isa võim oma laste üle Rooma õiguses) tekkimise viisidest Roomas, mille tulemusena võidakse täiskasvanud mittelihaseid lapsi võtta perekonda, mida võib nimetada lapsendamiseks laiemas mõttes.
Toimumine[muuda | muuda lähteteksti]
Arrogatio toimub esialgselt rahvakoosolekul ülempreestri – pontifex maximus´e osavõtul ja nii lapsendaja kui ka lapsendatava juuresolekul. Järelikult oli arrogatio võimalik vaid isikute puhul, kel oli õigus osa võtta rahvakoosolekust. Seega ei olnud naisi ja alaealisi sel viisil võimalik lapsendada. Hiljem toimus arrogatio avaliku tahteavalduse teel, lõpuks per rescriptum principis (valitseja korraldusega).[1]
G.1.99.: „Populi auctoritate adoptamus eos, qui sui iuris sunt: Quae species adoptionis dicitur adrogatio, quia et is, qui adoptat, rogatur, id est interrogatur, an velit eum, quem adoptaturus sit, iustum sibi filium esse; et is, qui adoptatur, rogatur, an id fieri patiatur; et populus rogatur, an id fieri iubeat.“ (Rahvakoosoleku heakskiidul adopteerime neid, kes on iseseisvad isikud (persona sui iuris), seda liiki adopteerimist kutsutakse adrogeerimiseks, sest adrogeerijalt küsitakse, kas ta on nõus teist isikut oma perre võtma ja nõus, et tollest saab ta seaduslik poeg; adrogeeritavalt küsiti, kas ta on nõus teise perepea võimu alla minema ja rahvakoosolekult küsiti, kas nad on sellise asjade käiguga nõus.)
Järelikult oli adrogeerimise jõustumiseks vajalikud kolm asja – adrogeerija soov teine isik oma perre võtta, adrogeeritava nõusolek ja rahva heakskiit.[2]
Vastavalt G.1.107-le ei puudutanud adrogeerimine ainult adrogeeritavat ennast, vaid ka tema lapsi.[2]
G 1.107.: „Illud proprium est eius adoptionis, quae per populum fit, quod is, qui liberos in potestate habet, si se adrogandum dederit, non solum ipse potestati adrogatoris subicitur, sed etiam liberi eius in eiusdem fiunt potestate tanquam nepotes.“ (Seda liiki adopteerimisele, mis toimub rahva heakskiidul, on omane, et kui sellel isikul, kes annab end adrogeerimiseks, on võimualuseid lapsi, siis ei lähe mitte ainult tema ise adrogeerija võimu alla, vaid ka tema lapsed, kelle üle tekib selline võim nagu perepeal on muidu lastelaste üle.)
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Pere muutuse aspektist olid adrogeerimise tagajärjed sarnased kui võimualuse isiku adopteerimisele, nimelt sai ka adrogeeritu endale uued agnaatilised peresidemed ja nendest tulenevad õigused uues perekonnas, perekonda muutsid ka adrogeeritu võimualused lapsed.[2]
Isavõimu lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]
Põhimõtteliselt oli isavõim (patria potestas) eluaegne, see tähendab, et isavõim lõppes tavaliselt isa surmaga. Aga selles oli mõningaid erandeid. Nii vabanes poeg isa võimu alt - muutudes persona sui iuris´eks - teatavatesse ametitesse astudes, näiteks konsuliks saamise puhul. Kuid patria potestas võib lõppeda ka erilise tehingu teel ja nimelt, kui isa poja vabastab. Seda nimetatakse emancipatio´ks.[1]