Kasutaja:Helenakask/liivakast

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Uue Testamendi raamatud
Papüürus 46 manuskript, üks vanimaid säilinud Uue Testamendi manuskripte
Evangeeliumid
Matteuse · Markuse · Luuka · Johannese
Teod
Apostlite teod
Kirjad
Roomlastele
1. korintlastele · 2. korintlastele
Galaatlastele · Efeslastele
Filiplastele · Koloslastele
1. tessalooniklastele · 2. tessalooniklastele
1. Timoteosele · 2. Timoteosele
Tiitusele · Fileemonile
Heebrealastele · Jaakobuse
1. Peetruse · 2. Peetruse
1. Johannese · 2. Johannese · 3. Johannese
Juuda kiri
Apokalüpsis
Johannese ilmutus

Pauluse kiri Tiitusele on üks Uue Testamendi raamat Piiblis (lühend Tt). See on Uue Testamendi kaanonis 17. raamat, millele eelneb Pauluse teine kiri Timoteosele ja järgneb Pauluse kiri Fileemonile. Kirja autor on traditsiooni järgi apostel Paulus. Kardinal Stephen Langton jagas teksti 3 peatükiks. Tekst on algselt kirjutatud koinees. Tegemist on pastoraalkirjaga.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Pauluse kirjad polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Pauluse kirja Tiitusele kreeka keeles Επιστολή πρὸς Τίτονʹ. Vulgatas on kiri kui Epistola ad Titum.

Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]

Kiri algab Pauluse pöördumisega Tiituse poole. Varased kirikuisad ja enamik varasemaid teolooge on tekstianalüüsi alusel veendunud, et kirja autor on Paulus, kuna kiri algab Pauluse pöördumisega.

Pauluse autorluses kirja koostamisel kahtlesid tekstianalüüsi alusel esmalt Saksa teoloogid 18. sajandil, kelle arvates võis kirja koostada mõni Pauluse õpilasest. Tänapäeval on tõstatunud ka seisukoht, et kirja koostas Pauluse õpilane Pauluse dikteerimisel. Poleemikat tekitas Pauluse ebatavaline kõnemaneer, tema tavapärane mitmekülgne sõnavara on asendunud stoilise ja kuivaga. Paulusele kindlaks kujunenud väärtused on asendunud millegi uue ja tavatuga.[1] Näiteks sõna "usk" ei käi enam koos tõega vaid on omastanud uue justkui Jumaliku kõla. [2] Seetõttu peavad teoloogid kirja deutero-pauliinlikuks.

Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kirja autor on Paulus, siis on kiri koostatudu 65. aastal Makedoonias pärast Pauluse Kreeta külastust.[3] Teoloogid, kes tekstianalüüsi alusel kahtlevad Pauluse autorluses, eeldavad, et kiri võidi koostada 1. sajandi lõpus või koguni 2. sajandil. Adolf von Harnack oletas, et pastoraalkirjad võidi koostada Pauluse viimastel eluaastatel. Kiri oli mõeldud Pauluse töökaaslasele Tiitusele, kes saatis teda reisil Jeruusalemma. (Gl 2:1) Ta organiseeris Kreetal uusi kristlike kogudusi ja kohtus Paulusega uuesti Nikoopolises. (Tt 3:12)

Kirja varaseim säilinud katkend sisaldub Papüürus 32 manuskriptil umbes aastast 200. (Tt 1:11-15; 2:3-8)

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Pauluse kiri Tiitusele koosneb 3 peatükist, mis jagunevad 46 salmiks. Teksti jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551.

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1:1–1:4 – tervitus

Erinevalt teistest Uue Testamendi kirjadest pöördub Paulus Tiituse poole isiklikult.[1] Paulus nimetab Tiitust "tõeliseks pojaks", mis võib viidata sellele, et Paulus pööras Tiituse ristiusku. (Tt 1:1-1:4)

  • 1:5– 1:9 – kogudusevanemate määramisest

Paulus ja Tiitus olid käinud Kreetal ning levitanud ristiusku. Tiitus kui apostli esindaja jäi saarele ja järgib Pauluse edasisi juhtnööre. Tiituse ülesanne on leida kogudusejuhtideks sobivad isikud– vanureid, kes on elanud kõlbelist elu ja on vooruslike loomujoontega. [4]

"Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja, vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin..." (Tt 1:7-1:8)

"Püha Tiitus" (1374),fresko, Püha Nikolause kirik, Kosovo
  • 1:10–1:16 – valeõpetajaist

Kreeta luuletajad on kirjutanud, et kreetlaste on tuntud oma valetamise ja alkoholilembuse poolest. Isegi juudi kogukond käitub ebamoraalselt ning Tiituse kohustus on kreetlased korrale kutsuda ja neid valgustada.

"...kreetalased on luiskajad, tigedad loomad, laisklejad vatsad,...sel põhjusel noomi neid karmilt, et nad oleksid usult terved..." (Tt 1:12-1:13)

  • 2:1– 2:10– kristlikust eluviisist

Paulus toob välja kristlastele sobilikud iseloomujooned ja käitumismaneerid, mida Tiitus peaks kreetlastele südamele panema.[1] Vanurid olgu karsklased, ausad ning head eeskujud noorematele põlvkondadele. Nooremad peaksid vanemaid austama ja abistama ning prooviksid olla head abikaasad. Peetrus taunib orje, kes ei kuuletu oma isandale ning ei austa ristiusku. (Tt 2:1-2:10)

  • 2:11– 2:15 – kristliku eluviisi alus ja eesmärk

Et Tiituse õpetussõnad rohkem kõlapinda leiaksid, tõstab Peetrus esile mida Jeesus ja tema kannatused inimkonna jaoks on teinud. [1]

"Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Seda räägi ja manitse ning veena nõudlikult!" (Tt 2:14-2:15)

  • 3:1–3:11 – veel õigest kristlikust elust

Paulus kordab, et tähtis on autoriteetsete isikutele kuuletumine ning vooruslikkus. Apostel tunnistab, et enne Jumala õpetuse kuulmist oli ka tema patus ja vihas elanud, kuid leidis õige tee. Samuti annab Paulus käsu heita kõrvale kõik inimesed, kes ei võta ristiusu omaks peale Tiituse mitmekordset manitsemist.

"Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid..." (Tt 3:3)

  • 3:12–3:15 – viimased manitsused ja jumalagajätt

Paulus kutsub Tiituse talveks Nikoopolisse külla ja ühtlasi saadab edasi tervituse meeste ühistelt tuttavatelt.

Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Mülleri jutlustes 17. sajandi algusest on säilinud varasem teadaolev eestikeelne kirjakoht Pauluse kirjast Tiitusele. (Tt 1:16)

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Pahwli se Apostli Rahmat Titulle". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Paulusse se Apostli Ramat Titusselle kirjotud" ja 1739 Piiblis "Apostli Paulusse Ramat Titussele kirjotud."

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Hagner, D. (2012). The New Testament: A Historical and Theological Introduction. Michigan: Baker Academic. 
  2. Schweizer, E. (1991). A Theological Introduction to the New Testament. SPCK. Lk 100. 
  3. Brown, R. (1997). An Introduction to the New Testament. Yale University Press. Lk 639. 
  4. Ehrman, B. (2004). A Brief Introduction to the New Testament. Oxford University Press. Lk 356-357. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Norbert Brox: Die Pastoralbriefe : 1 Timotheus, 2 Timotheus, Titus. (5., durchges. und erw. Aufl.) Regensburger Neues Testament Bd. 7 Teil 2. Pustet Regensburg 1989, ISBN 3-7917-0140-1.
  • Donald Guthrie: "Pauluse esimene ja teine kiri Timoteosele. Pauluse kiri Tiitusele." Allika, 2014.
  • Joachim Jeremias, August Strobel: Die Briefe an Timotheus und Titus. Der Brief an die Hebräer. Das Neue Testament deutsch NTD 9. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen u. a. 12. Aufl. (2. Aufl. dieser neuen Fassung) 1981, ISBN 3-525-51327-5.
  • Josef Molitor: "Die georgische Version des 1. und 2. Timotheus briefes und des Titusbriefes ins Lateinische übertragen und nach Syriazismen untersucht." Oriens christianus 61 (1977): 3-19.
  • Hagner, D.,The New Testament: A Historical and Theological Introduction. Michigan: Baker Academic. (2012).
  • Schweizer, E.A., Theological Introduction to the New Testament. SPCK. (1991).
  • Brown, R., An Introduction to the New Testament. Yale University Press. (1997).
  • Ehrman, B., A Brief Introduction to the New Testament. Oxford University Press. (2004).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]