Kasutaja:B04995/harjutus

Esimese alla kuuluvad näiteks Rahvusvahelise Orienteerumisspordi Föderatsiooni (IOF) Keskkonna komisjoni poolt koostatud raportid, mille eesmärk oli nende väheste ökoloogide arvamuse ümberlükkamine, kes nägid orienteerumist kui potensiaalselt floorat ja faunat kahjustavat tegevust, ning tõestamine, et kuigi tegemist on radasid mitte kasutava ja sageli suure osavõtjate arvuga spordiüritusega, on orienteerumise ökoloogiline mõju tühine (Parker 2010). Osutatud raport toob näiteid orienteerumisele omastest karakteristikutest, mis vähendavad spordiala ökoloogilist mõju. Nendeks on:

• Hajutatus ruumis – orienteerumisrajad peavad arvestama erinevate osalejate võimeid ning seetõttu moodustakse neid ühe ürituse jaoks mitu, vähendades radade hajutamisega ka koormust loodusele.
• Hajutatus ajas – kuna võistlejatel on erinevad stardiajad, soodustab see erinevate jooksuradade valikut ning seeläbi vähendab tallamisega tekitatud kahju.
• Lühiajaline tegevus – orienteerumisradu kasutatakse harva mitmekordselt lühikese ajavahemiku jooksul ja ka võistlused ise kestavad suhteliselt lühikest aega, mistõttu kahju loodusele ei ole nii suur ning võimalus taimestikul taastuda ja loomadel oma elupaikadesse tagasi pöörduda on olemas.
• Pelgupaigad suurematele loomadele – orienteerumise heaks tavaks on radade planeerimisel mõelda ka sellele, kuhu suuremad loomad saaksid varjuda, ning luua rajad nendest aladest võimalikult kaugele.
• Tundlike alade vältimine – kui tundlikest aladest on planeerijaid teavitatud, on võimalik rajameistritel nendega ka arvestada ning osalejatel nendesse sisenemist ära hoida.