Kasutaja:Astromaailm/liivakast
 | See on kasutaja Astromaailm liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Vendadeks Grimmideks nimetasid end kaks keeleteadlasest ja etnograafist venda Jakob Grimm (1785–1863) ja Wilhelm Grimm (1786–1859) ühiste teoste avaldamisel, näiteks maailmakuulus „Kinder- und Hausmärchen“ ja nende alustatud „Deutsches Wörterbuch“ (der Grimm). Vendi Grimme peetakse koos Karl Lachmanni ja Georg Friedrich Beneckega saksa keeleteaduse rajajaiks.
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Perekond Grimm elas Hanaus. Nii vanavanaisa Friedrich Grimm Vanem kui ka vanaisa Friedrich Grimm Noorem olid kalvinistlikud vaimulikud. Vanemate Dorothea (sünd. Zimmer) ja Philipp Wilhelm Grimmi abielust sündis üheksa last, kellest kolm surid imikueas. Lisaks Jakobile ja Wilhelmile saavutas tuntuse noorem vend Ludwig Emil (maalikunstnikuna), sellal kui samuti muinasjutukogujast Ferdinand Philipp Grimm vajus unustusse. Nende lapsepõlv möödus Steinau an der Straßes, kus isa töötas ametnikuna.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Et võimaldada vanimatele poegadele tulevaseks võimalikuks juristikarjääriks sobivat haridust, saatis ema nad 1798 Kasselisse tädi juurde, et nad astuksid gümnaasiumisse. Nende isa oli paar aastat varem surnud kopsupõletikku. Üliandekad poisid saavutasid ülikooliküpsuse gümnaasiumi ülemisi astmeid läbimata [1] 1802 ja 1804 astusid vennad Marburgi ülikooli õigusteadust õppima. Üks nende õpetajaist, Friedrich Carl von Savigny, avas teadmishimulistele noortele tudengitele oma eraraamatukogu ja tutvustas neid romantismi ja minnesingerite teostega. Jakob ja Wilhelm Grimmi mõjutas oluliselt ka Johann Friedrich Herder oma vaadetega rahvaluulele. Vennad aga ei arenenud romantikuteks, vaid olid realistid, kes nägid kauges minevikus tänapäevaste olude juuri. Nad uurisid saksakeelse kirjanduse ajaloolist arengut ning panid paika selle valdkonna teadusliku käsitluse alused.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1806 hakkasid vennad koguma muinasjutte ja muistendeid, mis on tänapäeval tuntud nende põhiteostena. Nad kogusid vanu, enamjaolt suuliselt edasi antud lugusid, mida nad siis seejärel rohkem või vähem töötlesid ja silusid. Üks nende olulisemaid allikaid olid hugenoti perekonnast pärit Dorothea Viehmanni jutustatud muinasjutud. Wilhelm Grimmi teeneks võib lugeda seda, et ta pani aluse muinasjutu-uurimisele teadusharuna, uurides kriitiliselt allikaid ja rahvajuttude arengut. 1808 suri Grimmide ema ja enamik lastest kolis kokku Kasselisse. Pere vanimana pidi Jacob Grimm hakkama teisi ülal pidama, mis tänu eraraamatukoguhoidja kohale kuninga juures ka õnnestus. [2] 1812 ilmus esimene köide kogumikust „Kinder- und Hausmärchen“.