Kasutaja:Antskask/liivakast

Kriminalistika aine ja ülesanded

Kriminalistika on õigusteaduse osa ja osa kriminaalõigusõppest, sisaldades endas teadmiste süsteemi sellest, kuidas pannakse toime kuritegusid, kuidas kuritegu uurida ja ennetada.

Kriminalistika aine sisaldab kahte liiki tegevusi:

• kuriteo toimepanija tegevus (ka nende isikute tegevus, kes on teo toimepanijaga seotud);
• nende isikute tegevust, kelle töö on suunatud kuriteo avastamisele, uurimisele ja kuriteo ennetamisele.

Kriminalistika meetodid

Kriminalistikas jaotatakse meetodeid üldteaduslikeks meetoditeks ja erimeetoditeks. Kriminalistikas üldteaduslikud meetodid on sarnased teaduslikele meetoditele milledeks on vaatlus, võrdlemine, mõõtmine, kirjeldamine, eksperiment, modelleerimine ja süsteemi-struktuuri meetod. Kriminalistika erimeetodid on need meetodid, mis on oma olemuselt iseloomulikult ainult kriminalistikale. Näiteks võib tuua kohtufotograafia, ballistika, trassoloogia, dokumendi tehniline uurimine, kirja (käekirja) uurimine ja isikukirjeldus.

Kriminalistika süsteem

Kriminalistika süsteemi kohta on erinevaid käsitlusi. Traditsiooniliselt kätkeb kriminalistika süsteem endast nelja alajaotust:

• kriminalistika üldine teooria
• kriminalistikatehnika
• kriminalistikataktika
• erinevate kuritegude uurimise metoodika

Aja muutudes pakuvad erinevad õigusteadlased välja erinevaid kriminalistika süsteemide ülesehitusi. üldjuhul jäävad samaks kriminalistikatehnika, kriminalistikataktika ning erinevate kuritegude uurimise metoodika alajaotused.

Identifitseerimine

Identifitseerimine on objekti samasuse, sarnasuse või erinevuste tuvastamine.

Toimepandud kuritegu jätab endast välismaailma mitmesuguseid jälgi e. kajastusi. Need on  mõjutused või muutused välismaailmas. Lisaks välismaailmale toime pandud tegu mõjutab teo toime pannud isiku, pealtnägija, kannatanu teadvust. 

Seega iga teo tagajärjel mõjutatakse isiku teadvust ja välismaailma. Selletõttu ongi võimalik saada välismaailma jäänud või inimese teadvusse  talletunud jälgedest saada informatsiooni neid jätnud objektide tunnuste kohta. Tunnused võimaldavad objekti individualiseerida ja seda teiste hulgast ära tunda. Aitab tuvastada selle konkreetse objekti sarnasust teiste samaliigiliste objektide ringist.

Järelikult saab nende tunnuste järgi, mis on salvestunud kas inimese mälus või kajastunud mõnel teisel välismaailma objektil teha järeldusi selle koha, kas:

• Varem tajuti sama objekti või välismaailma jättis jälje sama objekt;

• Objekt on sarnane varem tajutud objektiga või siis välismaailma on jäetud jälg samasuguse objektiga (objektidel on ühesugune grupikuuluvus;

• Objekt ei ole seesama, keda või mida varem tajuti ja kelle või mille jälg on jäetud välismaailma.

Järeldused objekti samasusest, sarnasusest või erinevusest tehakse objekti identifitseerimisel.

Identifitseerimine on võimalik seetõttu, et materiaalse maailma iga kindla väliskujuga objekt on individuaalne ja tema väliskuju on suhteliselt püsiv.

Objekti individuaalsus tähendab tema kordumatust. Iga üksik objekt on identne ainult iseendaga. Kuna maailmas ei esine aga kahte identset objekti on väär pidada kahte jälge identseteks või siis jälje jätnud eset jäljega omavahel identseteks.

Objekti tunnused

Igal objektil on ainult talle omane tunnuste kogum.

Tunnused, mis kogumina individualiseerivad objekti ja mille alusel toimub identifitseerimine on oma laadilt erinevad. Milline on ühe või teise tunnuse osa objekti individualiseerimisel, sõltub tunnuste esinemissagedusest – sellest, kas tunnus on omane objektide laiemale või kitsamale ringile.

Mida väiksem on tunnuse esinemissagedus, mida harvemini see erinevatel objektidel ilmneb, seda suurem on tunnuste osatähtsus objekti individualiseerimisel.

Kui tunnus on omane paljudele objektidele on tema esinemissagedus suur. Selline tunnus ei võimalda üht objekti teisest oluliselt eristada.

Tunnused jaotatakse esinemissageduse järgi üld- ja eritunnusteks.

Üldtunnused iseloomustavad objekti üldiselt.  Nende tunnuste alusel saab nentida ainult objekti sarnasust teiste samaliigiliste objektidega. Objekti üldtunnusteks võivad olla objekti kuju, suurus, kaal, värvus, materjal jne.

Eritunnuseid võrreldes objekti üldtunnustega esineb harvemini ja need on omased objektide kitsamatele gruppidele. Eritunnused on objekti iseärasused nende kuju, suurus ja suhteline  paiknemine.

Tunnuste kogum, individualiseerib üksikut objekti, hõlmab nii üld- kui ka eritunnuseid. Selline tunnuste kogum ei kordu ühelgi teise objekti juures, saabki välja selgitada välismaailma või inimese teadvusse jälje jätnud objekti. Individuaalsuse puudumisel ei ole võimalik üksikobjekti eristada teistest objektidest.

Objekti kasutamisel aja jooksul tunnuste kogumis toimuvad muudatused. Kui suur on muudatuste ulatus sõltub objekti materjalis, kasutamistingimustest, hoidmistingimustest, kas aega on möödunud rohkem või vähem.  Selletõttu esineb alati samasuse tuvastamisel teatavaid lahkuminekuid. Need lahkuminekud aga ei eita objekti samasust vaid on seletatavad aja jooksul toiminud muudatustega. Kui aga objektil on aja jooksul toiminud ulatuslikud muudatused siis ei saa ena teha järeldusi objekti samasusest.

Jälje jätnud objekti saab tuvastada seetõttu , et tema väliskuju on suhteliselt püsiv. Sellepärast on identifitseerimise seisukohalt oluline, et jälje jätnud objekt püsiks jälje jätmisest kuni identifitseerimiseni võimalikult muutumatuna.

Identifitseerimise objektid.

Identifitseeriv objekt.

Identifitseerimine saab toimuda ainult siis, kui leidub jälg, millest saab andmeid jälje jätnud objekti kohta. See jälg on vahend, mille kaudu tuvastatakse jälje jätnud objekti samasus, sarnasus või erinevus. Sellist jälge nimetatakse identifitseerimisel lähteinformatsiooni allikana kasutatavat jälge identifitseeritavaks e. samastavaks objektiks.

Identifitseeritav objekt.

Seda objekti, kelle või mille samasust või erinevust on vaja identifitseerimisel välja selgitada, nimetatakse identifitseeritavaks e. samastatavaks objektiks.

Identifitseeritav objekt on isik, ese või loom

Kui identifitseerimise eesmärk on tuvastada tervik on identifitseeritavaks objektiks, kas purunenud ese või lõikamise, rebimise tulemusena objektist muu eraldunud osa.

Otsitav ja kontrollitav identifitseeriv objekt.

See objekt, kes või mis jättis oma jälje välismaailma või inimese teadvusse, on otsitav identifitseeritav objekt. Seda objekti aga, kelle või mille suhte on alust arvata, et identifitseeriv jälg on jäetud tema poolt, nimetatakse kontrollitavaks identifitseeritavaks objektiks. Otsitavaid objekt ei ole identifitseerimisel kunagi rohkem, kui üks. Kontrollitavaid objekte võib olla aga üks või enam.

Kontrollitavate objektide hulgas võib otsitav objekt esineda või puududa.

Identifitseerimisel on vaja tuvastada, kas kontrollitav identifitseeritav objekt osutub otsitavaks identifitseerivaks objektiks või mitte. Selleks võrreldakse otsitava ja kontrollitava objekti tunnuseid omavahel.

Informatsiooni otsitava objekti tunnuste kohta saadakse kas vahetult identifitseerivast objektist või jälje fikseeringu vahendusel. Nii kasutatakse identifitseerimisel informatsiooniallikana jäljes kajastunud objekti tunnuste kirjeldust, samuti jälje fotograafilist või esemelist fikseeringut.  Jälje esemeline fikseering on kas pindjäljest tõmmis või süvendjäljest jäljend. Kontrollitava objekti tunnuste kohta saadakse informatsiooni kas vahetult objekti enda tajumisel või võrdlusmaterjali vahendusel.

Identifitseerimise käik.

Objekti samasuse tuvastamine. Identifitseerimise käigus võrreldakse otsitava ja kontrollitava objekti tunnuseid. Identifitseerimisel laieneb ühelt poolt kuriteo jälje jätnud objekti kohta kogutud informatsiooni maht, teiselt poolt aga aheneb nende objektide ring, mis hõlmab otsitavat objekti.

Kui aga otsitava ja kontrollitava objekti tunnuste võrdlusel ühtivate üld- ja eritunnuste hulk kuhjub ning moodustub kogum, mis on omane ainult ühele objektile tuvastatakse see üksikobjekt , kes või mis oma jälje välismaailma või inimese teadvusse on jätnud.

Identifitseerimisel on võimalik üksikobjekti välja selgitada ainult üldise kaudu. Selleks ahendatakse pidevalt otsitavat objekti hõlmavate gruppide mahtu ja taandatakse need lõpuks üksikobjektile. Objekti grupikuuluvuse tuvastamine ja tema samasuse selgitamine on ühtse identifitseerimisprotsessi kaks omavahel seotud etappi.

Objekti sarnasuse ja erinevuse tuvastamine. Mõnikord piirdutakse identifitseerimisel ainult objekti sarnasuse – tema grupikuuluvuse väljaselgitamisega. Esineb juhte, kus identifitseerimisel ei püstitatagi jälje jätnud objekti tuvastamise eesmärki ning peetakse vajalikuks selgitada välja tema grupikuuluvus. Näiteks leitud tulirelva kuul, padrunikest.

Vahel ei ole jälje jätnud objekti väljaselgitamine üldse võimalik. Konkreetset üksikobjekti ei ole võimalik siis tuvastada kui välismaailma jäetud jäljes ei ole kajastunud selle objekti üld- ja eritunnuste individuaalset kogumit või kui inimese mälus ei ole säilinud küllaldaselt detaile. Ka ei ole võimalik otsitavat objekti välja selgitada, kui tema tunnused on oluliselt muutunud alates jälje jätmises kuni identifitseerimiseni.

Kui identifitseerimisel ei lähe korda tuvastada konkreetset üksikobjekti siis püütakse tuvastada võimalikult kitsas objektide grupp, mis hõlmab jälje jätnud objekti.

Objekti grupikuuluvuse kohta saadud andmeid saab kasutada versioonide püstitamisel, samuti koos teiste andmetega tõendamisel kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel.

Lähtudes jälje jätnud objekti grupikuuluvusest, on võimalik välistada see objekt, kelle või mille grupikuuluvus on teistsugune ja mis ei saanud seetõttu jätta identifitseerimisel kasutatavat jälge.