Kasutaja:Agneslehtla

KUNST 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSEL

Ajajärk

Tolle aja kunst erineb eelmiste aastakümnete realismist ja impressionismist, aga ka järgnevatest uuenduslikest kunstivooludest. Selle kunsti perioodi nimetused on: sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism. Sümbolism ja juugendstiil on on levinud ka mujal maades, aga post- impressionismist saab rääkida ainult prantsusmaal. Eesti sajandi vahetus oli kunsti arengus heitlik aeg, mil modernismi lõpliku läbilöögi eel toimisid üheaegselt erinevad kunstiideed ja stiilivõtted. Euroopa äärealadel ei vaheldunud kunstisuunad samas rütmis kui juhtpositsioonil Prantsusmaal. Märksõna “sajandivahetus” kokku võttes, on see rahutu ajalõik, mil realsmi-naturalismi arenguliini sidusid juugendi kurvatuurid ja ajatud mõnevõrra ka hilinenud sümbolistliku kunsti teemad.

Ajalooline taust

Vahetult enne 19. sajandit hakkati looma omapäraseid kunsti suundi. Saavutati alg aste juugendstiilile ja sümbolismile. Juugendstiil püüdles välise dekoratiivsuse poole. Kaunistuste loomisel lähtuti taimedest; tihti on taimemotiivid aga niivõrd moonutatud, et raske on märgata nende tõelist algupära. Pearõhk on kaunilt kujundatud, sujuvalt voogavatel joontel, mis üksikult või tervete kimpudena kulgevad mööda kaunistatavat pinda. Sümbolismil tekkisid algsed juures ja ei kasutatud väga palju veel. Samuti arenes impressionism suure hooga, mis on põhjaks postimpressionismile. Rokokoo, üks 19 sajandi alguse kunstistiile sai alguse 17. sajandi kunstist, barokkist.

Tuntumad teosed ja kunstnikud

Edouard Manet (1832-1883) Varasema perioodi maalidset tuntumad “Eine murul” ja “Olympia” . 1863. aasta “Hüljatute Salongis” põhjustas “Eine murul” skandaali, kuna teoses oli kasutatud klassikalisest kunstist tuttavaid süžeesid, need olid muudetud, inimtüüpide kujutamine “suursuguses kunstis” šokeeris publikut. Veel teoseid: “Argenteuil” , “Baar Folies-Bergere`is” . Claude Manet (1840-1926) Teosed: “Impressionism. Tõusev päike” . Seeriad, “Heinakuhjad” , “Paplid” , “Roueni katedraal” , “Vesiroosid” , “Thamesi vaated” . Auguste Renoir ( 1841- 1919) Esmaslt figuurimaalija.Teda huvitas ka peale maastiku maalimise, kujutada ka inimkeha, eriti alasti inimkeha. Renoiri suhtumine maalima on soe, südamlik ja imetlev. Parimad maalid valmisid ajavahemikus 1875- 1885. Teosed: “ Le Moulin de la Galette” (1876) . Ants Laikmaa (1866- 1943) Eesti maalikunstnik. Sündis Läänemaal kaheteistkümmnenda lapsena. Ta reisis palju ja Saksmaal olles õppis mõnda aega Düsseldorfi Akadeemias. Kodumaale naastes hakkas ta koolitama kunstihuvilisi noori. Joonistusvahendina armastas ta kuivpastelle. Tema loomingul on juugendile omaseid jooni. Teosed: “Külavahetee” 1923, kuivpastell, paber. “Miku” Konrad Mägi (1878- 1925) Oli esimese kunstikooli Pallas juhataja. Tema looming on dekoratiivselt julgete stilisatsiooniga. Enamjaolt maalinud loodust ja ka mõningaid portereesid. Teos: “Rannamaastik” 1919, õli. Nikolai Triik (1884- 1940) Töötas pallases maaliõppejõuna. Tema loomingus on tärganud rahvuslikku laadi. Tema portreed on julged, isikupärased ja ekspressiiivsed. Teos: “I.Menningu portree” 1910, õli. Aleksander Vardi (1901- 1983) Õppis Pallases ja stipendiaadina õppis ka Pariisis. Palju Pariisi maale on maalinud sumedas valguses. Teos: “Montmartre õhtul” 1938, õli.

Mood

18 sajandi lõpul kirjutas A.W. Hupel, et saarlaste rõivastus on mandri talurahva omast parem ja korralikum, jalas ei kanta pastlaid vaid kingi ja saapaid. Väga hea ülevaate annavad 19 sajandil Saaremaal kantud talurahvarõivastuse kohta F.Kruse ja F.S.Sterni joonistused (20 Saaremaa eri kihelkondade värvilist kostüümi). Naised kandsid rahvarõivaid põhiliselt 19/20 sajandi vahetuseni, meeste rõivad muutusid aga linlikuks juba varem(1890-e paiku ). Naiste alusrõivas kaitseb pealisriideid määrdumise eest, annab sooja ning aitab vormida ajastule iseloomulikku siluetti. Igaühe nägemuses on naiste aluspesu kaunis ja õrn kui ämblikuvõrk. Näituse eesmärgiks on ekspositsioonile täienduseks tutvustada muuseumi pesukollektsiooni ja vaatajat kaasa kutsuda põnevale mängule, mis on pesuga seotud. Näitus kajastab aastaid 1890 – 1960 pesu ajaloost, teavet saab seinatekstidest ja kataloogist ka varasema aja kohta. Läbi aegade on alusrõivad sõltunud pealisrõivaste moest. 19. / 20. sajandi vahetusel muutus populaarseks S-figuur. See saavutati korseti abil, mis surus rinna kaugele ette ning puusad taha. Särgid olid pikad, laiade õlaosadega, vahel ka väikeste varrukatega. Kanti allapoole põlvi ulatuvaid pükse. Sageli kujutasid need kahte säärt värvli küljes. Pikk, kellukesekujuline pealisseelik nõudis alusseelikuid, mida allosas kaunistati rikkalike pitside ja volangidega. Korseti valitsemisaeg lõppes Esimese maailmasõja ajal, 1912. a. leiutati rinnahoidja. 1920. aastatel kanti lühikesi kleite, mille talje nihkus puusadele. Naised tahtsid välja näha lamedad nagu lauad. Selliste pealisriietega sobis sirgelõikeline pesu. Tolleaegsed särgid olid lühikesed, kitsaste õlapaeltega. Kanti laiade lahtiste säärte ja värvliga pükse. Moodsaks pesuesemeks kujunesid särgist ja pükstest moodustunud särkpüksid. Kanti pihikut või väikest toestamata rinnahoidjat. Kasutusele tuli trippidega sukahoidja. 1930. aastatel ulatusid kleidid sääremarjani ja olid liibuva joonega. Aluspesu puhul võeti kasutusele eri suurusega rinnahoidjakorvid, rinnahoidjaid toestati ja polsterdati. Vahel vajati ka kerget elastset korsetti. 1950. aastatel domineerisid taljessetöödeldud rikkaliku seelikuosaga kleidid. Need nõudsid tohutu laiu kihilisi alusseelikuid. Rinnahoidjad vormiti tihedate tepingute abil mürsupeakujulisteks. 1960.aastatel tuli minimood ning sellega koos sukkpüksid. Samas muutusid ka aluspüksid väikesteks. Nõukogudeaegne aluspesu pidi olema lihtne, soe ja kergesti valmistatav. Aastakümneid toodeti ühtesid ja samu mudeleid. Kõik kandsid peaaegu ühesugust pesu. Valmistati naiste pükse, mille sääred ulatusid põlvini. Maikasärgid sobisid nii aluspesuks kui ka spordi – ja tööriietuseks. Rinnahoidjad õmmeldi atlassist ja väikeselillelisest puuvillasest riidest. Populaarsed olid kombineed.

Seoses kirjandusega

Kuigi ennekõike kirjanduslik rühmitus, taotles Noor-Eesti laiemaid kultuurilisi eesmärke ning koondas ka teiste kunstialade noori tegijaid. Uueneva kirjandusega pidas sammu eesti kujutav kunst. Uute kunstipõhimõteteni olid noored kunstnikud jõudnud 20. sajandi algul Saksamaa kunstikeskustes, seejärel hankinud aga õpetust ning koge-musi juba Pariisis. Lisaks prantslastele saadi mõjutusi ka Norra (Edvard Munch) ja Soome kunstnike (Akseli Gal-lén-Kallela, Hugo Simberg jt) loomingust. Noor-Eesti andis kunstnikele tegutsemis- ja esinemis-või malusi, need omakorda toetasid rühmituse taotlusi oma töödega. Nikolai Triik oli Noor-Eesti väljaannete kõige sagedasem kujundaja; albumite ning üksikraamatute illust-reerimisel osalesid veel Jaan Koort, Konrad Mägi, Aleksan-der Tassa, Aleksander Uurits, Kristjan Raud. 20. sajandi esimesel kümnendil said alguse eesti kunstnike ühisnäi-tused, mille korraldamise ja kajastamisega tegelesid noor-eestlased. Kunstinäitustest kirjutati Noor-Eesti väljaanne-tes üsna korrapäraselt.

Iseärasused

Võimsa meelsuseavaldusena kerkis kahe sajandi vahetusel esiplaanile rahvuslikku eneseteadvustust rõhutava rahvusromantilise kunsti arenguliin ning see arenes ülimalt kiiresti. Rahvusromantiliste teemade esiletõus on seotud 19.-20. sajandi vahetusele iseloomuliku uusromantilise igatsusega kaotatud paradiisi järele. Selle paradiisi otsinguil pöörati taas tähelepanu rahvuskultuuri ürgsetele kihistustele (rahvaluule, rahvakunst) ja arhailisele elulaadile. Nooreestlased taotlesid koostööd uuendusmeelsete kunstnikega ning avaldasid nende teoste reproduktsioone ja kasutasid neid kujundajatena.

Lingid

Kunsti-Kultuuri Ajalugu Jaan Kangilaski 2005 lk.10-17

Interneti lehekülg

miksike.ee/docs/referaadid2006/eesti_kunst_dianakuusemaa.htm