Kasutaja:Agneriin/Esimene Eesti Vabariik 1918 - 1940

Allikas: Vikipeedia

Vabadussõja-eelsed sündmused[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvuse väljakuulutamine[muuda | muuda lähteteksti]

1917. a kasutasid eesti rahva juhtivad tegelased ära revolutsiooni teel Venemaal tekkinud vabamat olukorda, et kehtestada Eesti omavalitsusliku autonoomia seadus. Moodustati maakondade ja linnade esindajate poolt valitav Maanõukogu. Maanõukogu moodustas Maavalitsuse, mille esimeheks sai Konstantin Päts. 25. oktoobril viisid enamlased Lenini juhtimisel Venemaal läbi riigipöörde. Maanõukogu võttis vastu otsuse Eesti lahkulöömiseks Venemaast. 24. detsembril 1917 otsustati Maanõukogu vanematekogu koosolekul kuulutada avalikult välja Eesti iseseisvus. 19. veebruaril 1918 võeti vastu Eesti iseseisvuse manifest ning valiti Eesti iseseisvuse taastamiseks Päästekomitee, kuhu kuulusid K. Päts, J. Vilms ja K. Konik. Iseseisvuse manifest kuulutati Tallinnas välja 24. veebruari pärastlõunal. Moodustati Eesti Ajutine Valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel.

Eesti armee tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

1917. a aprillis moodustati Eesti 1. jalaväepolk. Juunis 1917 moodustati Eesti Sõjaväelaste= Ülemkomitee. 1917. a lõpus formeeriti eesti rahvusdiviis, mis koosnes neljast jalaväepolgust, ühest ratsapolgust ja ühest suurtükiväebrigaadist. 1918. a veebruaris laiendati rahvusdiviis riiklikuks Eesti sõjaväeks.

1918. a Saksa okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

2. oktoobril 1917 vallutas Saksa sõjalaevastik Eesti saared. 1918. a märtsiks oli kogu Eesti saks 1918laste poolt vallutatud. Saksa okupatsioonivõimud panid Eestis maksma sõjaväelise korra. 1918. a aprillis Riias toimunud esinduskogul keeldusid Eesti esindajad nõustumast Eesti-ja Liivimaa Saksamaaga ühendamisega. Sellegipoolest otsustas Balti Landesraat 12. aprillil 1918 ühendada Eesti-ja Liivimaa Saksamaaga.

Eesti Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saksamaa kapituleerumist 11. novembril 1918 hakkasid okupatsiooniväed Eestist lahkuma. 28. novembril 1918 Narva juure Eestisse kommunistlikud väeosad ning samal ajal algas enamlaste rünnak ka Lõuna-Eestis. 27. novembril 1918 toimus Eesti esimene mobilisatsioon. Sõjavägede ülemjuhatajaks määrati kolonel Johan Laidoner. Punaväe rünnak peatati 35 km kaugusel Tallinnast, kui ta oli vallutanud kaks kolmandikku Eestist. 7. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede vasturünnak. 21. veebruariks 1919 olid Eesti piirid venelastest vabad, juuni alguseks oli eestlaste käes terve Põhja-Läti. 19. juulil 1919 ründas Saksa Landeswehr Eesti vägesid ning 20. - 23. juunil toimus Võnnu lahing, kus eestlased saavutasid võidu, 3. juulil sõlmiti sakslastega vaherahu. 1920. a sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel Tartu rahu, mille kohaselt tunnustas Nõukogude riik Eesti iseseisvust.

Eesti Vabariik 1920. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseaduse kehtestamine, halduskorralduse määratlemine ja kehtestamine[muuda | muuda lähteteksti]

15. juunil 1920. a võeti Asutava Kogu poolt vastu Eesti põhiseadus, mille kohaselt oli Eesti parlamentaarne vabariik. Kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks sai kolmeks aastaksvalitav ühekojaline parlament - Riigikogu, kuhu kuulus 100 liiget. Täidesaatev võim kuulus Riigikogu poolt moodustatud valitsusele, mis koosnes riigivanemast (peaministrist) ja ministritest. Ministeeriumide arv oli muutuv. Põhiseaduse kohaselt kehtestati maakondades, linnades, alevites ja valdades kohaliku omavalitsuse süsteem. Maakondades valiti maavolikogud, kes moodustasid maakonna täitevorgani maavalitsuse. Maakondade piirides asuvad alevid ja vallad moodustasid eraldi omavalitsusasutused. Valdades valiti vallavolikogud. Vallavalitsus koosnes vallavanemast, tema abidest ja kantseleitööd korraldavast vallasekretärist. Alevites valiti alevivolikogud, mis moodustasid alevivalitsuse eesotsas alevivanemaga. Linnavalitsuse moodustasid linnavolikogu ja linnavalitsus. Linnavalitsuse tegevust juhtis linnapea.

Eesti majandus 1920. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastate alguses lähtus Eesti majanduspoliitika ebarealistlikest lootustest leida endale koht Venemaa turule. 1924. a kevadel kuulutas rahandusminister Otto Strandman välja uue majanduspoliitika, mille eesmärgiks oli riigi maksebilansi tasakaalustamine. 1920. aastate teisel poolel hakkas Eesti majandus kiirelt arenema. 1929. a algas ülemaailmne majanduskriis, mis esialgu haaras suurriike ning mõjus alguses Eesti majandusele tagasihoidlikult. Suurem kriis jõudis Eestisse 1931. a ning kriisi süvikuajaks olid 1932. a ning 1933. a algus.

Uue põhiseaduse kehtestamine ning K. Pätsi mõjuvõimu kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu rahvahääletus; 1934. a kohalikud valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu eelnõu, mis andis riigivanemale väga suured õigused pandi rahvahääletusele 1933 oktoobris ning sai selle tulemusel suure võidu. 1934. a jaanuaris toimusid kohalikud valimised, kus vabadussõjalased said 18% häältest.

Võimu enda kätte haaramine K. Pätsi poolt[muuda | muuda lähteteksti]

1934. a aprillis pidid toimuma riigivanema ja Riigikogu valimised. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu aktivistis ähvardasid nende kaotuse korral jõuga võimule tulla. 12, märtsil 1934 kuulutas valitsus 6 kuuks välja üldise kaitseseisukorra. Kaitseväe juhataja J. Laidoner keelas ära poliitilised koosolekud ja rongkäigud ning sulges Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu. 19. märtsil lükkas K. Päts oma dekreedigavalimised edasi kuni kaitseseisukorra lõpuni. Vabadussõjalased kõrvaldati kohalikest omavalitsustest, nende sealsetele kohtadele määras valitsus uued esindajad. 24. märtsil saadeti Riigikogu viieks kuuks puhkusele. 1934 lükkas K. Päts taas valimisi edasi, pikendades kaitseseisukorda aasta võrra. Riigikogu pandi vaikivasse olekusse ja erakondade tegevus lõpetati.

Vaikiv ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjalaste riigipöördekatse[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjalased plaanisid 8. detsembril 1935. a korraldada riigipööret, kuid 7. detsembril toimunud vabadussõjalaste koosolekul vahistati selles osalejad. 1936. a juunis toimunud kohtuprotsessil mõisteti vabadussõjalased riigipöördekatses süüdi.

1937. a uus põhiseadus[muuda | muuda lähteteksti]

1936. a detsembris loodi uue põhiseaduse väljatöötamise eesmärgil K. Pätsi poolt valitud kahekojaline Rahvuskogu. 1937. a lõpetati ametlikult Riigikogu volitused. Rahvuskogu töötas välja uue põhiseaduse, mis jõustus K. Pätsi dekreediga 3. septembril 1937. a ja hakkas kehtima 1938. a. Uue põhiseaduse järgi oli Riigikogu kahekojaline ja koosnes Riigivolikogust ning Riiginõukogust.

Riigikogu ja presidendi valimised 1938. a[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikogu valimised toimusid 1938. a veebruaris. Uude Riigikogu koosseisu kuulusid enamuses "Isamaaliidu" kandidaadid endise Põllumeeste Kogude ringkonnast. Riigikogu asus tööle 2. aprillil 1938. a. 24. aprillil 1938 valiti Riiginõukogu ja omavalitsuse esinduskogude poolt Eesti Vabariigi presidendiks K. Päts. Riiki asusid juhtima president K. Päts, kindral J. Laidoner ja peaminister K. Eenpalu.

Nõukogude Liit okupeerib Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Molotovi-Ribbentropi pakt[muuda | muuda lähteteksti]

23. augustil 1939. a kirjutasid Venemaa ja Saksamaa välisministrid Molotov ja Ribbentrop alla mittekallaletungipaktile, mille salaklausli alusel jaotati Balti mere piirkond ja Poola Nõukogude Liidu ja Saksamaa mõjusfäärideks. Soome, Eesti ja Läti jäid Nõukogude Liidu mõju alla. 24. septembril 1939 esitas Molotov Eesti välisminister Karl Selterile ultimaatumi vastastikuse abistamise lepingu sõlmimiseks ning leping allkirjastati 28. septembril. Lepingu alusel sai Venemaa õiguse pidada mereväebaase Eesti saartel ja Paldiski sadamas ning lisaks neile ka lennuväebaase. Kuni Paldiski mereväebaasi valmimiseni oli Nõukogude sõjalaevadel õigus viibida Tallinna sadamas.

Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt[muuda | muuda lähteteksti]

16. juunil 1940. a esitas Nõukogude Liit ultimaatumi seada Eestis ametisse uus valitsus ning nõuti kohest vaba läbipääsu Nõukogude vägedele. Ultimaatumis süüdistati Eestit Lätiga sõlmitud kaitselepingu mittetühistamises. Süüdistus oli alusetu, kuna Nõukogude-Eesti mittekallaletungileping sätestas kummagi poole õigusi varem võetud rahvusvahelistele kohustustele. 17. juunil 1940. a saabu Nõukogude väeosad üle Eesti piiri ning neile liikusid vastu baasides olevad väed. 18. juuniks 1940. a oli Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Võimule tuli Nõukogude Liidu poolt moodustatud valitsus, peaministriks sai Johannes Vares. 1940. a Riigikogu valimistel osalesid ainult kommunistlikud kandidaadid, opositsiooni kandidaadid lükati valimiskomisjonide poolt tagasi. On selgunud, et hääletustulemusi võltsiti. Juulis 1940 toimus Kommunistliku Riigivolikogu istungjärk, mis kestis kolm päeva. Riigivolikogu võttis vastu järgmised otsused: 1) Eesti kuulutati nõukogude vabariigiks 2) Paluti NSV Liidul Ülemnõukogul võtta Eesti vastu Nõukogude Liitu 3) Maa kuulutati riigi omandiks 4) Pangad ja suurettevõtted tuleb natsionaliseerida. Eesti võeti Nõukogude Liitu vastu 6. augustil 1940. a.