Kaarel Aret

Kaarel Aret (eesnimi kuni 25. mai 1936 Karl; perekonnanimi kuni 8. oktoober 1937 Väärvold, aga ka Vervolt, Werwolt jms^[1]; 4. aprill 1892 Riidaja vald, Helme kihelkond, Viljandimaa – 23. jaanuar 1938 Põltsamaa) oli Venemaa (lipnik) ja Eesti sõjaväelane (kapten), kaitseliitlane, õpetaja ja koduloolane.

Aret õppis aastatel 1907–1911 Tartu Õpetajate Seminaris ja lõpetas selle kooliõpetaja kutsega.

Venemaa sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

Aret mobiliseeriti septembris 1915 sõjaväkke. Ta õppis jaanuarist maini 1916 Aleksei Sõjakoolis Moskvas ja sai lõpetamisel lipniku auastme. Ta teenis 3. Turkestani Kütipolgus kuni detsembrini 1917.

Eesti sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

Aret oli alates 26. novembrist 1918 Põltsamaa Kaitseliidu ülem. Ta oli aastatel 1918–1919 Põltsamaa alevi komandant. Ta teenis hiljem Viljandi II Kaitsepataljoni ja 4. (Põltsamaa) kooliõpilaste roodu ülemana. Ta demobiliseeriti 1920. aastal.

Kaitseliidus[muuda | muuda lähteteksti]

Aret oli Kaitseliidus alates 26. novembrist 1918. Ta oli hiljem Kaitseliidu Põltsamaa–Pilistvere–Kolga-Jaani ringkonna ülem ja kuni 1931. aastani Kaitseliidu Sakala maleva Põltsamaa malevkonna pealik.

Edasine elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aret töötas Põltsamaal kooliõpetajana ning oli aktiivne ühiskonnategelane. Ta oli tegutses koduloolasena, andis välja mitu Põltsamaad käsitlevat raamatut ning asutas 1926 ajalehe Põltsamaa Teataja, mida 1932. aastani ise juhtis.

Tema algatusel hakati Põltsamaale püstitama Vabadussõja mälestussammast, mis avati pidulikult 17. augustil 1924. Ta oli "Vabadussõjas Langenute Mälestamise Põltsamaa Kihelkonna Komitee Teataja" toimetaja 1927–1930.

Kaarel Aret suri 23. jaanuaril 1938 insulti ja maeti 28. jaanuaril Põltsamaa kalmistu Elupuuaeda.