Kaasaskantav meediamängija

Cirago M9030 digitaalne meediamängija

Kaasaskantav meediamängija on elektroonikaseade, mis võimaldab hoida ja esitada nii digitaalset kui ka analoogset meediat. Digitaalmeediaks võivad olla heli-, pildi- või videofailid, mida hoitakse üldjuhul optilistel andmekandjatel ja välkmälus. Analoogheli saab hoida näiteks magnetlintkassettidel, millel õhukestele metallioksiidist lintidele kirjutatakse magnetitega andmeid, ja vinüülplaatidel, millel andmete hoidmiseks on tehtud plaadile mehaanilised rajad.

Kaasaskantavatel meediamängijatel on laetav aku või välja vahetatavad patareid, 3,5 mm pulkpistik, mida saab ühendada kõrvaklappide või stereosüsteemiga ja mõnedel on ka Bluetooth-side võimalus. Lisaks saavad mõned meediamängijad esitada meediat raadiosignaalidelt ja töötada ka diktofonina. Tänapäeval ei ole kaasaskantavad meediamängijad enam suures kasutuses, kuna nutitelefonid pakuvad samu funktsioone.

Liigitus

Digitaalseid meediamängijaid rühmitatakse üldiselt andmekandja tüübi järgi:

Välkmälupõhine kaasaskantav meediamängija (Creative MuVo)

• Välkmälupõhised mängijad – meediafaile hoitakse sisseehitatud mittemehaanilistel pooljuhtketastel või eemaldatavatel mälukaartidel. Kuna nendel andmekandjatel pole liikuvaid osi, siis on neil vaja vähem voolu ja need on vastupidavamad kukkumiste ja teiste kahjude vastu.

Kõvakettapõhine kaasaskantav meediamängija (Creative ZEN Vision:M)

• Kõvakettapõhised mängijad – seadmed, milles meediafaile hoitakse kõvakettal. Tänu kõvaketaste suurele mahule saab hoida väga palju faile nende peal. Need seadmed kasutavad rohkem voolu, on suuremad ja raskemad ning on üsnagi haprad.

CD-põhine kaasaskantav meediamängija (Philips Expanium)

• CD- ja DVD-põhised mängijad – seadmed, mis loevad meediafaile optilistelt andmekandjatelt. Need on tunduvalt odavamad võrreldes teiste meediamängijatega, kuna optilised andmekandjad on väga odavad. Madala pöörlemiskiiruse tõttu võib meedia lugemisel jääda mõned andmed vahele, kui plaat ei pöörle ühtlased ning väljund on hakitud. Lisaks sellele mahutavad CD-plaadid umbes 700 MB andmeid, seega on suuremas koguses meedia jaoks vaja mitut plaati. Mõned meediamängijad saavad ka DVD-plaatidelt lugeda, mis vähendab plaatide kogust tunduvalt. Need meediamängijad peavad olema üsnagi suured, et mahutada plaat enda sisse ära.

MP3 standard

MP3 heli kodeerimise standard (tuntud ka kui MPEG-1 Audio Layer 3 ja MPEG-2 Audio Layer 3) tutvustati aastal 1993. See põhineb mitmest heli informatsiooni pakkimise tehnikast. Faili mahu vähendamiseks jäetakse välja informatsioon, mis on inimese kuulmisulatusest väljas või on lihtsalt müra. Faili maht väheneb märgatavalt ja helikvaliteet kannatab vähe. Faili maht on keskmiselt 12 korda väiksem kui originaal.

Esimesed MP3-mängijad

Esimene MP3-mängija, MPMan F10, toodi turule aastal 1997. Välkmälupõhised mängijad olid saadaval 32 MB ja 64 MB mahtuvusega, millel oli ka LCD-ekraan, et kasutaja näeks, mis laul käib. MP3 muutus populaarseks vormingu standardiks, seega kutsuti enamus helimängijaid MP3-mängijateks, isegi kui need toetasid ka muid vorminguid ja ei pruukinud MP3-faile üldse toetatagi. Suuremad tehnoloogia firmad ei võtnud uut tehnoloogiat kohe vastu ja idufirmad hakkasid domineerima digitaalsete helimängijate turgu. Esimene tähelepanu tõmbav helimängija oli Diamond Multimedia Rio PMP300, millel oli 32 MB mälumahtu. Pühade ajal oli müük väga edukas ja tänu sellele huvi ja investeering digitaalsele muusikale tõusis märgatavalt. Teised helimängijad, mis tulid samal ajal välja, olid Sensory Science'i Rave MP2100, I-Jam IJ-100, Creative Labsi Nomad ja RCA Lyra. Need olid kõik väiksed ja kerged, kuid neil kõigil oli piisavalt mälu, et mahutada 7–20 muusikapala. Laule sai nendele peale laadida aeglasema paralleelpordi kaudu, mis oli vajalik, sest enamus arvuteid kasutasid sel ajal Windows 95 ja NT operatsiooni süsteeme, millel ei olnud tuge USB jaoks. Kui kasutajad hakkasid liikuma Windows 98-le, hakkasid tootjad lisama mängijatele USB-pesi.

Tüüpilised funktsioonid

Kaasaskantavad meediamängijad on võimelised mängima helifaile ja mõned ka näitama pilte või videoid. Kui mängijal on ekraan, siis see on tavaliselt vedelkristallkuvar (LCD) või orgaaniline valgusdiood ekraan (OLED). Mitmesugustel mängijatel on võimekus salvestada video ja heli, kuid kehva kvaliteedi tõttu sobib heli salvestamine ainult kõne jaoks. On olemas ka parema salvestuskvaliteediga mängijaid, kuid need on tunduvalt kallimad.

Helifailid

Peaaegu kõik mängijad toetavad MP3-vormingut ning paljud teised toetavad vorminguid Windows Media Audio (WMA), Advanced Audio Coding (AAC), WAV ja mõned ka avatud lähtekoodiga vorminguid Ogg Vorbis ja Free Lossless Audio Codec (FLAC). Meediamängijad võivad esitada nii pakkimata kui ka pakitud helifaile. Ostetud helifailidel võib olla kopeerimiskaitse.

Pildi- ja videofailid

Põhiline pildifailivorming, mida mängijad toetavad, on JPEG, kuid mõningad teised toetavad ka GIF-, PNG- ja TIFF-vormingut. Uuemad mängijad toetavad MPEG-4-videovormingut ja teised ka Windows Media Video (WMV) ja AVI. Sisseehitatud tarkvara võib võimaldada vormingu teisendamist. Populaarsete seadmete järgi võltsitud meediamängijad toetavad enamasti ainult ebatõhusaid vorminguid.

Raadio

Mõnedel mängijatel on FM-raadio tuuner sisse ehitatud. Paljudel on võimalus vahetada raadiosageduse vahemikku. Üldiselt pole kaasaskantavatel mängijatel AM-raadio tuge, sest see on liiga tundlik interferentsile.

Internetiühendus

Uuematel kaasaskantavatel meediamängijatel on internetiühendus Wi-Fi kaudu. Põhiliselt on sellised seadmed Android operatsiooni süsteemiga või on Apple'i toodetud iOS-i seadmed, nagu iPhone, iPod või iPad. Interneti kaudu saab tunduvalt rohkem meediat mängida.

Tarkvara

Varasematel kaasaskantavatel meediamängijatel oli kaasas vajalikke draivereid sisaldavad CD- või DVD plaadid. Uuematel mängijatel oli võimalik laadida vajalik tarkvara internetist tootja kodulehelt.

Riistvara

Kiibistik

Enamikus kaasaskantavates meediamängijates on kasutusel Anyka ja Rockchipi väljatöötatud mikroprotsessorid. Tootjad on neil erinevad, aga nad mõlemad toetavad samu levinud vorminguid. Nende kiipide põhieesmärk on lugeda andmekandjalt faile ja dekodeerida neid analoogsignaalideks. Taustal käib toite- ja mäluhaldus.

Andmekandjad

Kaasaskantavatel meediamängijatel on kas välkmälu- või kõvakettapõhised andmekandjad. Välkmälupõhistel mängijatel jõudis andmekandja suurus 64 GB-ni ja kõvakettapõhistel mängijatel kuni 1 TB-ni. Paljud mängijad toetavad ka mälukaarte, mille kaudu saab faile edastada teiselt seadmelt.

Kasutajaliides

Kõige tavalisem viis navigatsiooniks on viiesuunaline nupp, kuigi on ka esinenud teisi mooduseid, nagu ratas ja puutetundlikud ekraanid. Lisaks on nuppe helitugevuse reguleerimiseks.

Ekraani suurused jõudsid kuni 18 cm diagonaalini, maksimaalne resolutsioon kuni WVGA-ni (768x480). Enamik ekraanidest olid 16-bitise värvisügavusega, aga kõrgema kvaliteediga videole orienteeritud seadmetel võis olla kuni 24-bitise värvisügavusega ekraan. Tavaliselt olid ekraanidel matt viimistlus, kuid võisid olla ka läikivad, et tugevdada värvi intensiivsust ja kontrasti. Mõnedel seadmetel üldse puudus ekraan, mis vähendas hinda, kuid meediat oli seetõttu halvem sirvida.

Tööprotsess

Helilaine muudetakse digitaalse diskreetimisega kahendarvude jadaks, mida saab digitaalses vormingus hoida. Meedia taasesitusel loetakse helifailid vahemällu, mis edastatakse audiokodekisse, et muuta see dekodeeritud impulsskoodmodulatsioon heliks. Üldiselt dekodeeritakse vahemikus 2–20 korda kiiremini päris kiirusest, seega hoitakse dekodeeritud heli puhvris seni kuni digitaal-analoogmuunduril on vaja seda esitada. Enne heliväljundisse jõudmist läheb analoog signaal helivõimendist läbi. Energia säästmiseks läheb seade väikese võimsuse režiimi, seni kuni puhver tühjaks saab.

Enamus kaasaskantavate meediamängijate toiteallikaks on laetavad akud. Nendel on 3,5 mm pulkpistik, kuhu saab ühendada kõrvaklapid või stereosüsteemi. Mõnedel seadmetel on ka sisseehitatud kõlarid, kuid need on üldiselt kehva kvaliteediga.

Aegunud vormingud

AMV

AMV on video pakkimise algoritm, mis hoiab umbes 4 pikslit informatsiooni baidi kohta. See algoritm toetab resolutsioone vahemikus 96x96 kuni 208x176 ja 12 või 16 kaadrit sekundis. 30-minutine video oleks umbes 100 MB suur resolutsioonil 160x120. AMV on võrreldes uuema standardi MPEG-2 tihendusteguri 10 pikslit baidi kohta ebatõhus.

MTV

MTV video vorming koosneb 512-baidisest päisest, mis näitab MP3-vormingus failide esitamisel pakkimata pildifaile. Selle protsessi ajal helikaadrid saadetakse kiibistiku dekoodrisse ja mäluviit seatakse järgmisele pildile videovoos. Selle meetodi jaoks ei ole vaja lisa riistvara dekodeerimiseks, kuid mälukasutus on suurem. Minutise video failimaht on umbes 24 MB. Seetõttu on MP4-mängijal, mis kasutab MTV video vormingut, efektiivselt vähem mahtu võrreldes mängijaga, mis pakib videovoo lahti.