Külvik
Külvik ehk külvimasin on seade, mis asetab täpse koguse seemneid mulda nii, et seemned on mullas kindlal sügavusel ja neil on kindel vahekaugus.
Enne külviku leiutamist külvati seemned käsitsi mulda, kuid sedasi on seemnete kulu suur ja seemned ei ole ühtlasel sügavusel, mis viib saagikuse vähenemiseni.
Mullaharimise viisi järgi jagatakse külvikud kolmeks:
- Tavalisel mullaharimisel kasutatavad külvikud külvavad ainult künnipõhiselt haritud põllule.
- Minimeeritud mullaharimise puhul kasutatakse külvikuid, mis suudavad külvata näiteks randaalitud põllule. Sellisel juhul kasutatakse peamiselt ketasseemenditega külvikut.
- Otsekülvikud külvavad otse harimata põllule.
Külvikuid saab liigitada ka funktsiooni alusel: monokülvik külvab ainult seemet, kombikülvik lükkab lisaks seemnele mulda ka väetise.
Külviku kõige olulisem osa on külviseadis ehk annusti. Annusti tagab seemnete väljumise külvikukastist ühtlase vooluna. Annustatakse kas ühesuuruste annuste kaupa või ühe seemne kaupa (täppiskülvikud). Annustist suunduvad seemned külvisejuha kaudu seemendi tekitatud vakku või paiskuvad maapinnale laiali (lauskülvikutel). Külvikuga võib ühendada märgisteid, jäljekobesteid jms seadmeid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Babüloonias kasutati algelisi külvikuid juba umbes 1500 eKr, aga see leiutis ei jõudnud Euroopasse. Mitmerealised rauast külvikud leiutati Hiinas umbes 200 eKr. Esimese teadaoleva külviku Euroopas valmistas Camillo Torello ja see sai 1566. aastal Veneetsia senatilt patendi.
Alguses olid külvikud kallid, ebatöökindlad ja haprad. Külvikuid hakati Euroopas laialdasemalt kasutama alles 19. sajandi keskel.
Esimesed külvikud olid nii väikesed, et külvikut jõudis vedada ka üks hobune. Tehnika arenedes muutusid külvikud suuremaks ja tõhusamaks, nii et nendega sai täis külvata üha suuremaid alasid.