Kõhutants

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kõhutantsija
Kõhutantsija

Kõhutants (inglise keeles belly dance; saksa bauchtanz; vene танец живота, бэллидэнс; araabia raqs al-batn, رقص الباطن; türgi göbek dansı) on paljude Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna pärimustantsude ning nendel põhinevate lavatantsude läänelik nimetus.

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Jean-Léon Gérôme "La danse de l'almée" 1863

“Kõhutants” on mõiste, millele on aja jooksul antud mitmesugust sisu. Selle vasted eri keeltes on tuletatud prantsuskeelsest mõistest danse du ventre, mis võeti Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasutusele 19. sajandil. Pärimustantsud, millele mõistega on läbi ajaloo osutatud, pärinevad Vahemere piirkonnast Kesk-Aasiani ulatuvalt alalt, ja nende täpset vanust on allikate piiratuse tõttu võimatu kindlaks teha. Paljud kõhutantsuna määratletavad tantsud on võrdlemisi uued ning nende eri vormid pärinevad lisaks nimetatud piirkonnale veel mitmelt poolt maailma. “Kõhutantsu” asemel või selle kõrval on kasutatud muidki nimetusi, mis kas hõlmavad kõhutantsu, võrduvad sellega, täpsustavad seda või kuuluvad kõhutantsu alla. "Kõhutantsu" levinumad sünonüümid on "idamaine tants" ja raqs sharqi.

Idamaine tants[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles ka “idamaa tants”, ”idamaade tants”, “hommikumaa tants”; ingl Oriental dance; pr danse orientale; saksa Orientalischer Tanz; vene восточный танец; araabia raqs sharqi ehk رقص شرقي‎, türgi k. oryantal dans. Lääne traditsioonis on “idamaade” (ka “orient”, tuleneb ladinakeelsest sõnast oriens) ulatus ja asukoht aja jooksul muutunud, kuid üldistavalt võib öelda, et mõistega “idamaine” on tähistatud kõikvõimalikku eksootilist, mis jääb Euroopa tsivilisatsiooni suhtes itta, Põhja-Aafrika puhul ka lõunasse. Läänes sündis mõiste “idamaine tants” 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses, kirjeldamaks nii balletti kui uuenduslikke tantse, mille teema, sisu, meeleolu, kostüümid, muusikaline saade või inspiratsiooniallikas oli “idamaine”[1]. Tänapäeval on “idamaine tants” “kõhutantsu” levinumaid sünonüüme.

Raqs sharqi[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste raqs sharqi (رقص شرقي‎ ) otsetõlge araabia keelest on “ida tants” või “idamaine tants”, kuid reeglina tõlgitakse mõiste kõhutantsuks. Et raqs sharqi on tähenduslikult võrdsustatud kõhutantsuga, on laialt levinud arusaam, et kõhutants on pärit Egiptusest. Mõiste raqs sharqi tähistab egiptuse pärimustantsudel põhinevat ja muude traditsioonide (sh türgi, pärsia, euroopa, ladina-ameerika jt) elemente sisaldavat kutselist lavatantsu vormi, mis kujunes Egiptuses välja 1890.–1930. aastatel, moderniseerumise ja Euroopa kolonialismile vastanduva rahvusluse kontekstis. 1930. aastateks kinnistus raqs sharqi mõiste Egiptuses selle tantsuvormi tähistajana, mida varem oli nimetatud ka araabia tantsuks või lihtsalt tantsuks. Mõistega sharqi eristati egiptuse esteetikat, ideaale, väärtusi ja tavasid võõrastest, lääne omadest (afranki/afranji)[2]. Raqs sharqi on kõhutantsu ja idamaise tantsu tähenduses kasutusel kõikjal araabiakeelses maailmas, mistõttu on see sageli eelistatud termin ka väljaspool araabiakeelset maailma, eeskätt tantsukogukonnas.

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Kõhutants tähistab teatud ühiste nimetajatega nii uusi kui ka pärimuslikke osalus-, esitus- ja enesekohaseid tantse eri maailmakaartes[1]. Kui tants vastab enamikule (või kõigile) järgmistest kriteeriumidest, võiks seda nimetada kõhutantsuks:

  1. kere ehk keskkeha liikumised on selgelt rõhutatud – puusade, tuharate, kõhu, aga ka rinna ja õlgade ringjad, lainetavad, teravad ja vibreerivad liikumised;
  2. eri kehaosade isoleeritud ja paralleelsed liikumised – seejuures võivad eri kehaosad väljendada erinevaid komponente muusikas (rütmi, viisi, lauluhäält, sõnade tähendust) ning tantsija võib väljendatavaid komponente vastavalt oma soovile ja tunnetusele valida ja vahetada;
  3. tants on abstraktne – tantsus ei anta edasi mitte terviklikku süžeed või sümboolseid tähendusi, vaid see on muusikapala ning sellest tulenevate tunnete ja impulsside kehaline väljendus kas koreograafia või hetkeloominguna;
  4. tantsitakse sobiva muusika saatel – reeglina on selleks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnast pärit või sellest inspireeritud traditsiooniline või kaasaegne muusika;
  5. muusika tõlgendus on tajutavalt “õige” – meisterlik kõhutantsija tabab muusika olemust vaatajale “täpselt õigena” mõjuva isikupärase emotsionaalse ja kehalise nüansi- ja väljendusrikkusega.

Traditsiooniliselt on kõhutants sooloimprovisatsioon.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 S. Vokk. "Kõhutantsu ajalugu ja harrastus Eestis". Eesti Idamaise Tantsu Koda, 18.08.2020. Vaadatud 19.08.2020.
  2. H. D. Ward (2018). Egyptian Belly Dance in Transition: The Raqs Sharqi Revolution, 1890-1930 [Kindle e-raamat]. Jefferson, Põhja-Carolina: McFarland. Lk 167. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]