Käsmu Laevaomanikud
Laevaühing Käsmu laevaomanikud oli Eesti suuruselt teine reeder Tallinna Laevaühisuse järel.[2] Ettevõtte tegevus sai alguse 1923. aastal, kui esimene kaubaaurik Nemrac osteti mitmest omanikust koosneva laevaühinguna.[3] Ühingu tegevus lõppes 1940. aastal, kui Nõukogude võim natsionaliseeris Käsmus kaks laeva ja teised laevad jäid välismaale.[4]
1934. aastal kuulus ettevõttele 7 kaubaaurikut, 7 purjelaeva ja 2 mootorpurjelaeva, sh kaubaaurikud Maia, Sigrid, Nemrac, Lenna, Minna, Linda, Hilda, mootorpurjekad Merilind ja Elna, purjekad Tormilind, Anette, Elfriede ja Julia.[5]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1923. aastal soetasid Käsmu kaptenid ja laevaomanikud 1877. aastal valminud teraskerega purjelaevast ümber ehitatud auriku Nemrac. Aurulaevad olid purjelaevadest küll oluliselt kallimad, kuid nende suurem kandevõime lubas vedada varasemast kordades suuremaid laste.[6]
Auriku Nemrac ostmise järel loodi laevaühing Käsmu Laevaomanikud (KLO). Asjaajamiseks asutati Tallinnas kontor, mille juhatajaks valiti kapten Oskar Tiedemann. Laevaühingu asutajateks ja suuremateks osanikeks olid vennad Kristenbrunid.[6]
Laevaühing koosnes osanikest ehk isikutest, kes olid koos soetanud või ehitanud laeva ja kasutasid seda ühistel eesmärkidel. Juriidilise isikuna Käsmu Laevaomanikke äriregistrisse ei kantud ja laevad kuulusid nende omanike asutatud laevaühingutele, mis kandsid ühingu omanduses oleva laeva nime.[6]
Aurulaevade omanike ring oli pigem väike. Tavaliselt oli laev jaotatud osadeks kuni viie omaniku vahel. Käsmu Laevaomanike põhiring koosnes peamiselt Kristenbrunide ja Tiedemannide lähisugulastest ning hõimlastest, kuid laevaomanike hulka kuulusid ka väljastpoolt perekonnaringi kaasatud isikud. Laeva omanike ringi kaasati nende kaptenid ja laeva ohvitserkonna liikmed.[6]
Pärast auriku Nemrac ostmist ehitati purjelaevad Signe ja Elfriede ning soetati 1919. aastal Vaasas ehitatud mootorpurjelaev Merilind. Kui Elfriede oli kolme mastiga kahvelkuunar (248 brt, 35,5 m, 8,3 m), siis Merilind oli abimootoriga, nelja mastiga parklaev (341 brt, 42,0 m, 9,0 m). Rohkem purjelaevu ja mootorpurjelaevu ei soetatud ja edaspidi olid kõik ülejäänud kasutatutena ostetud aurulaevad.[6]
Aurikuid soetati juurde laevade prahtimisega teenitud kasumist ja laevaühingu osanike vabade vahendite eest. Käsmus kehtis reegel, et laenatud raha eest laevu juurde ei osteta. Seetõttu suudeti ka 1930. aastate majanduskriis suhteliselt edukalt üle elada. Vahetult enne majanduskriisi moodustas Käsmu laevaomanike laenukoormus kõigest viiendiku neile kuulunud aluste koguväärtusest.[6]
Oskar Tiedemanni juhtimisel kasvas aktsiaselts Käsmu Laevaomanikud Tallinna Laevaühisuse kõrval juhtivaks laevandusega tegelevaks organisatsiooniks. Laevaühingule kuulusid Eesti suurimad kaubaaurikud. 1940. aastal, vahetult enne laevade natsionaliseerimist punavõimude poolt oli käsmulaste laevaühing Tallinna Laevaühisus AS järel mahutavuselt teine kaubalaevastik Eestis. Vabariigi lõpuaastatel kuulus Käsmu laevaomanikele 15 kaubaaurikut.[6]
1940. aastal oli Käsmu Laevaomanike laevade mahutavus kokku 18 600 brt.[2] Sel ajal oli laevakompaniil 15 aurulaeva ja 5 purjelaeva. Nõukogude võim natsionaliseeris Käsmus kaks laeva, teised laevad jäid välismaale.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti Meremuuseumi püsinäitus. (2020)
- 1 2 Urmas Dresen. Shipping community on a graveyard. Scandinavian Shipping Gazette, 23. august 2002
- ↑ Urmas Dresen, Teele Saar. Mereriik Käsmu. Käsmu, 2021
- 1 2 Madli Vitismann. Aarne Vaik, director of the Käsmu museum: “We could have been the shareholders of ESC”. Scandinavian Shipping Gazette, 23. august 2002
- ↑ EESTI LAEVADE LIIKUMINE, Päewaleht, nr 259, 20. september 1934
- 1 2 3 4 5 6 7 Transpordi ja logistika ajalugu. Seilecs. 2024. Lk 290. ISBN 9789916985212.