Käitumisarheoloogia
Käitumisarheoloogia on arheoloogia suund, mis uurib arheoloogiliste leidude ja neid esemeid kasutanud isikute vahelisi seoseid ja nende esemete uurimise kaudu inimeste käitumismustreid. [1]
Käitumisarheoloogias saab eristada nelja erinevat strateegiat, mille abil saab uurida ühiskonnas elanud inimeste käitumist ja nende asustustihedust aladel, kus nad elasid. Esimese strateegiana on arheoloogilise konteksti ja leiumaterjali seostamine kunagiste ühiskondadega ja inimestega, kes asustasid neid alasid, kust leiud on leitud. Teise strateegiana uuritakse materjaalset kultuuri ja nendega seonduvaid tegevusi tänapäeval, kuidas neid kasutati ja milleks neid kasutati, et aidata luua järeldusi minevikus olnu kohta. Selle kaudu uuritakse loomaluid ja esemeleide ning rekonstueeritakse muistseid ühiskondi. Kolmas strateegia uurib materjaalset kultuuri ja nende kasutust ja rakendusi tänapäeva ühiskonna valdkondades. Seda võiks ka nimetada rakendusarheoloogiaks. Neljas strateegia uurib läbi eksperimentide inimese ja materjaalsete esemete vahelisi seoseid tänapäevases ühiskonnas, et neid siis hiljem suhestada minevikus olnud ühiskondadega ja nende käitumismustritega. [2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- [1] https://uofupress.lib.utah.edu/behavioral-archaeology/
- [2] https://www.jstor.org/stable/674794
- [2] Hollenback, Kacy L. Behavioral Archaeology. Southern Methodist University. USA. 2018. lk 2-3