Johann I (Liechtensteini vürst)
Johann I Josef (26. juuni 1760 – 20. aprill 1836) oli Liechtensteini vürst aastatel 1805–1806 ning siis taas 1814–1836. Austria väejuht ja feldmarssal.
Nooruspõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Johann I Josef (sünninimega Johann Baptist Josef Adam Johann Nepomuk Aloys Franz de Paula) sündis 26. juunil 1760 Viinis. Tema isa oli Liechtensteini vürst] Franz Josef I.[1][2]
Ta liitus 22-aastaselt Austria armeega, kui sai kürassiirirügemendis nr 33 leitnandiks. Ta sõdis Austria-Türgi sõjas, kus näitas end oskusliku ja julge ratsaväejuhina. 19. detsembril 1790 autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga. Peatselt ülendati ta ka ooberstiks ning määrati chevaux-leger ratsarügemendi nr 7 ülemaks.[1][3]
Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades
[muuda | muuda lähteteksti]1792. aasta aprillis liitus Liechtenstein Reinil asuva vürst Hohenlohe-Kirchbergi armeega ning võttis osa Champagne'i sõjategevusest. 9. juunil 1793 osales ta Arloni lahingus, mis Austria armeele lõppes aga kaotusega. Sama aasta 12. septembril osales Johann Avesnes-le-Seci lahingus, kus tema ratsarünnak lahingu käigu austerlaste kasuks otsustas. Liechtensteini ligi 2000-meheline ratsaüksus purustas 7000-mehelise Prantsuse armee.[1][4]
1794. aastal võttis ta osa veel edukast Landrecies' piiramisest ning La Gateau lahingust. 3. juunil osales ta Charleroi lahingus ning 11. juunil ülendati Liechtenstein kindralmajoriks. 26. juunil võitles ta Fleurusi lahingus.[1]
1796. aastal teenis Liechtenstein Saksamaal Tescheni hertsog Karli armees, kus kuulus Baillet de Latouri väeossa. Ta osales edukalt Würzburgi lahingus, kus juhatas brigaadi. Lahingus juhatas ta taas ühte ratsarünnakut, mis murdis Prantsuse liinidest läbi. Selle eest autasustati teda 26. juulil Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga.[1]
1799. aastal osales Liechtenstein Itaalia sõjakäigul. Ta mängis taas otsustavat rolli Trebbia lahingus, kus juhatas reservi. Sama aasta 5. augustil edutati ta feldmarssal-leitnandiks ning nimetati tragunirügemendi nr 9 Inhaberiks.[1]
1800. aastal sõdis Liechtenstein Lõuna-Saksamaal. Pärast Hohenlindeni lahingut kattis ta Austria vägede taganemist. Peale tema ratsarügemendi laiali saatmist, määrati ta uue üksuse, husaarirügemendi nr 7, inhaberiks. 18. augustil autasustati teda Maria Theresia militaarordeni suurristiga.[1]
Osalus Napoleoni sõdades
[muuda | muuda lähteteksti]1805. aasta 2. detsembril juhatas Liechtenstein Austerlitzi lahingus viiendat kolonni ning jäi pärast lahingut taas taganemist katma. Peale lahingut mängis ta suurt rolli Pressburgi rahu sõlmimisel.[3][1]
1805. aastal loovutas ta vürstitiitli oma 3-aastase poja Aloisi kasuks, kuid tema vürstiriik oli Liechtensteini teadmata juba Napoleoni Reini liiduga liidetud. Alois suri aga samal aastal ning Johann jäi vürstiks edasi.[5][6]
Viienda koalitsiooni sõja ajal osales ta Regensburgi vallutamises ning juhatas kaks päeva hiljem Eckmühli lahingus reservkorpust. Reserve juhatas ta veel Asperni-Esslingi, Wagrami ja Znaimi lahingus. 12, septembril 1809 edutati ta feldmarssaliks. Ta allkirjastas Austria keiser Franz II nimel Schönbrunni rahu.[1][3]
1815. aastal läks Liechtenstein sõjaväest erru (mõni allikas ütleb ka, et 1810[3]), et oma vürstiriigi (mille trooni oli peale Napoleoni Saksamaalt välja ajamist 1814. aastal tagasi saanud) valitsemisele keskenduda.[1]
Tegevus Liechtensteini vürstina 1815–1836
[muuda | muuda lähteteksti]Vürstina tegeles ta peamiselt ehitusprojektidega.
Liechtenstein tundis suurt huvi ajaloo ning ajalooliste ehitiste vastu. See tähendas, et kui 1807. aastal sai enda omandisse Liechtenstein-Mödlingi koos Liechtensteini lossi varemetega, hakati seal läbi viima suuri ehitusprojekte, mille raames kujundati sealne maapind väga romantistlikult, rajades sinna ka erinevaid tehisvaremeid. Lisaks taastati Mödlingi ning Liechtensteini lossid, kuigi viimane taastati täielikult alles 1900. aastal. Oma lossimaade aiad lasi ta kujundada Inglise stiilis.[5][3]
Lisaks eelmainitud lossidele omas Liechtenstein ka Greifensteini ja Seebensteini lossi. Viimase oli ta omandanud 1824. aastal ning lasi ka selle ümbruse romantistlikus stiilis kujundada. Üks kuulsamaid huviobjekte lossi maadel on tehisvaremed nimega "Türkensturz."[5][7]
Lisaks moderniseeris Liechtenstein vürstiriigi administratsiooni. Tema korraldusel hakati andameid linnapaleest Bankgassest aiapaleesse Rossausse tooma. Liechtenstein arendas ka vürstiriigi põllumajandust ning metsandust. Tema valitsusajal võeti Liechtensteini vürstiriik Saksa konföderatsiooni. 1818. aastal võttis Johann vastu uue konstitutsiooni, mis vürsti võimu piiras.[3][6]
Johann I Josef suri 20. aprillil 1836 Viinis.[1]
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Johann I Josef abiellus 12. aprillil 1792 Viinis Josepha Sofie zu Fürstenberg-Weitraga. Nende abielust sündis 13 last:[8]
- Leopoldine Marie Josepha
- Alois II
- Sophia Marie Josepha
- Marie Josephine
- Franz de Paula Joachim Joseph
- Karl Johann Anton
- Klothilde
- Henriette
- Friedrich
- Eduard Franz Ludwig
- August Ignaz
- Ida Leopoldine Sophie
- Rudolf
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Liechtenstein, Johann Joseph Fürst von und zu". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "Franz Josef I, prince of Liechtenstein". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Prince Johann I." Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "Battle of Avesnes-le-Sec, 12 September 1793". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Fürst Johann I. Joseph von und zu Liechtenstein". Originaali arhiivikoopia seisuga 30.10.2023. Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ 6,0 6,1 "Johann I Josef, Prince of Liechtenstein". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "Türkensturz". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "Fürst Johann I. Josef von Liechtenstein". Vaadatud 14.06.2023.
| Eelnev Alois I |
Liechtensteini vürst 1805–1836 (1806–1814 regendina) |
Järgnev Alois II |