Jõgeveste mõisa kalmistu

Jõgeveste mõisa kalmistu kabel ehk Barclay de Tolly mausoleum

Magnus Barclay de Tolly ja tema abikaasa haud

Jõgeveste mõisa kalmistu on kalmistu Valgamaal Tõrva vallas Jõgeveste külas. Ajalooliselt jäi kalmistu Viljandimaale Helme kihelkonda. Kalmistu jääb Jõgeveste mõisa südamest linnulennult umbes 1,3 km põhja poole.

Kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Barclay de Tollyd vähemalt pärast väejuht Michael Barclay de Tolly surma 1818. aastal. Kalmistule püstitati 1823. aastal kabel Michael Barclay de Tolly matmiseks, kes suri võõrsil. Kabelit tuntakse ka kui "Barclay de Tolly mausoleumi", selle projekteeris arhitekt Apollon Štšedrin. Kabelist põhja pool on Michael Barclay de Tolly poja Magnuse ja tema abikaasa haud.

Kalmistul on kabeli ja haudade osa väike ning kalmistu põhilise ala moodustab väravast kabelini kulgev allee (algselt oli see nulgudest) ja metsast ümberkujundatud parkmets. Kalmistu kogupindala on umbes 3,3 ha. Pole teada, kas ka kalmistupargi projekti autor on Štšedrin. Sel viisil kujundatud Jõgeveste mõisa kalmistu on üks esimesi kalmistuparke Eestis.

Kalmistule on teadaolevalt maetud neli inimest, neile lisandub veel II maailmasõja matmispaigas teadmata arv maetuid.

Kalmistu kabelisse maetud

• 1823 – Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818)
• 1827 – Helene Auguste Eleonore Barclay de Tolly (sündinud von Smitten; 1770–1827)

Kalmistule maetuid

• 1871 – Michael Barclay de Tolly poeg Ernest Magnus Barclay de Tolly (1798–1871)
• ? – tema abikaasa Leocadie Barclay de Tolly

Kirjandus

• Taavi Pae. Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused. // Magistritöö Tartu Ülikooli Geograafia Instituudis. Tartu 2002

Välislingid

• Kultuurimälestis nr 23089 "Barclay de Tolly mausoleumi park"
• Jõgeveste mõisa kalmistu Veljo Ranniku kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu
• Kultuurimälestis nr 23090 "Barclay de Tolly mausoleumi valvurimaja"
• Jõgeveste mõis ja selle kalmistu Eesti mõisaportaalis
• Ketlin Sirge. Eesti mõisakalmistud. // Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetoolis. Tartu 2013