Jäämägi

Jäämägi on mere pinnal triiviv liustiku küljest lahti murdunud suur jäätükk.

Jäämäed triivivad peamiselt Atlandi ookeani põhjaosas ning Antarktise ümbruses. Atlandi põhjaosa jäämägedest 90% on pärit Gröönimaad katvast jääkilbist. Suur osa Antarktise jäämägedest on lahti murdunud šelfiliustike küljest.

Jäämäed koosnevad magedast liustikujääst. Hunnikuisse kokku lükatud rüsijääd ei loeta jäämägede hulka kuuluvaks. Jäätüki läbimõõt peaks ületama 20–25^[viide?] m, et teda jäämäeks nimetataks.

Mageveejää tihedus on 920 kg/m³, seevastu merevee tihedus on 1025 kg/m³. Seetõttu on umbes 9/10 jäämäest allpool veepinda. Jäämäe veepealse osa kuju järgi on raske määrata jäämäe veealuse osa kuju, sealhulgas seda, kui sügavale ta ulatub.

Suurimate jäämägede läbimõõt võib ulatuda mitmesaja kilomeetrini. Teadaolevatest suurim jäämagi eraldus 2000. aastal Antarktikas Rossi šelfiliustikust ja sai nime B15, kus B tähendab eraldumist 90. läänepikkuskraadist lääne poolt. Selle esialgne pindala oli 11 000 km². Novembris 2002 murdus ta kaheks, aga suurem tükk B15-A oli maailma suurim jäämägi kuni 27. oktoobrini 2005, mil ta madalikule jooksis ja mitmeks tükiks murdus.

Kõrgeim teadaolev jäämägi on olnud 168 m kõrge. Umbes nii kõrge on 55-korruseline pilvelõhkuja.

Jäämäe sisetemperatuur on samasugune kui liustikes, kus ta moodustus: –15...–20 °C.

Jäämäe liikumiskiirus oleneb tuulest ja hoovustest, kuid keskmiselt arvatakse jäämäe kiiruseks 17 km ööpäevas.

Ranniku lähedal võivad jäämäed vahel olla ka merepõhjaga ühenduses. Mõnd niisugust jäämäge on ekslikult saareks peetud ja kaardistatud.

Kui jäämägi sulab, siis teeb ta kihisevat häält. See hääl tekib jää sisse lõksu jäänud õhumullide vabanemisel. Mullid sisaldavad esialgu pehmes lumes olnud õhku, aga kui sellele lumele üha uued kihid peale sadasid, siis tihenesid alumised lumekihid lõpuks jääks ja õhk on mullides tugeva surve all.

Mõnikord korraldatakse tasase pinnaga jäämäele retk, kus inimesed löövad jäämäele laagri üles. See on väga ohtlik. Jäämäe veealune osa sulab nullilähedasel temperatuuril kiiremini kui veepealne osa, see võib jäämäe raskuskeset muuta ja jäämägi võib igasuguse hoiatuseta kummuli pöörduda.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

Punning, J.-M. (1986). Jäähiiglased ookeanil – Eesti Loodus, 1, 54–58.