India tantsukunst

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bharata Natyam tants

India vanim tantsu, draama ja muusika käsiraamat on mõttetark Bharata 2. sajandil kirjutatud Natya Shastra, mis on tuntud ka kui viies veeda. See õpetab, et kõik kunstid on jumalate loodud, nende endi ja inimeste meelelahutuseks. Ka madala kasti shuudrad ja heidikute klassi kuulujad tohtisid osaleda kunstides. Enamik näitlejaid ja tantsijaid oligi madalat päritolu, ka heidikute klassist.

India kunst põhineb mõistetel rasa ja bhava, mis tähendavad vastavalt maitset ja meeleseisundit. 9 rasat – armastus, julgus, rõõm, viha, raev, kahju, hirm, üllatus ja vaimne rahu – segunevad omakorda erinevate meeleseisunditega, mida on omakorda 33–49. Klassikaline tants ja draama jutustab eeposte lugusid kõrgelt stiliseeritud vormis, läbi keeruliste mudrate ehk käeliigutuste ja keha asendite. Näiteks on ainuüksi silma avamiseks vähemalt 36 erinevat viisi. Seega alustatakse klassikalise tantsu õppimist varases eas samamoodi nagu lääne ühiskonnas balletti.[1]

India muusika-, tantsu ja teatriakadeemia on omistanud kaheksale tantsustiilile klassikalise tantsu staatuse. Paljud neist on jutustava vormiga ja sisaldavad mütoloogilisi elemente. Need stiilid on Tamil Nadu osariigi bharatanatyam, Uttar Pradeshi kathak, Kerala kathakali ja mohiniyattam, Andhra Pradeshi kuchipudi, Manipuri manipuri, Odisha odissi ja Assami sattriya. Paremini tuntud India rahvatantsud on Punjami bhangra, Assami bihu, Jharkhandi, Odisha ja Lääne-Bengali Jhumair ja chhau, Gujarati garba ja dandiya, Rajastani ghoomar ja Maharashtra lavani.[2]

"Manipuri" dramaatilises tantsuetenduses etendatakse tihti Radha ja Krišna armulugu

Põhja-India klassikaline tants[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-India klassikaline tants kathak on populaarne Rajastanis ja Uttar Pradeshis ja sai tugevaid mõjutusi Islami õukonnatantsust. Tantsijad on läbikumavates haaremi stiilis siidist riietes ja loorides, ning neid saadavad Pärsia stiilis trummirütmid. Tantsivad tüdrukud, keda vahel etendasid hoopis noored poisid, pöörlevad nõtkelt ümber oma telje kätega lehvitades.

Manipuri tants on pärit Kirde-Indiast, Birma piiri äärsest Manipuri osariigist. Tantsijate õrn õõtsumine ja sirged triibulised seelikud, mis meenutavad rohkem Birma rahvariideid, jätavad neist mulje, kui nukkudest keerleval alusel. Rabindranath Tagore oli vaimustatud Manipuri tantsust ja tänu tema toetusele sai see tants maailmas tuntuks. Kõikidest India klassikalise tantsu stiilidest on see tehniliselt vähenõudvaim. Manipuris valitseb uskumus, et kui iga külaelanik ei tantsi vähemalt ühe kuu aastas, saavad jumalad nii vihaseks, et saadavad neile üleujutuse või tulekahju. Kolm korda aastas peetakse täiskuul 18 tunniseid etendusi, mis on pühad ja mida osariigist väljaspool ei tohi etendada.[3]

Lõuna-India klassikaline tants[muuda | muuda lähteteksti]

Kathakali tants

Lõuna-India klassikaline tants bharata natyam on selle õpetuse puhtaima vormi esindaja ja on nime saanud natya shastra ja autori Bharata järgi. Bharata natyam'i keskus on ajalooliselt Chennais, selle kõrvale on moodsa keskusena tekkinud New Delhi. Etendus kestab kuni paar tundi. Tantsijad on tavaliselt ilusad naised, värvilistes üsna liibuvates sarides, kaunistatud peaehetes, juustes jasmiiniõied ja käte ümber kuldsed käevõrud. Tantsitakse paljajalu, lärmakate kellukestega pahkluude ümber. Etendus koosneb kolmest osast: allarippu, padas ja tillama. Viimane osa kulmineerub üha kiirenevas tempos keerutamise ja jalgade trampimisega, mis sarnaneb Nataraja universumi loomise tantsuga.

Kuchipudi on 17. sajandil samanimelises külas Andhra Pradeshis tekkinud klassikaline Lõuna-India tants. Ta segab pühadust sündsusetusega ja on tänapäeval väga populaarne New Delhis, Andhra Pradeshis ja Tamil Nadus.

Kathakali on enim viimistetud klassikalise tantsu vorm, mis sai alguse Malabari rannikul Kerala osariigis. Tavaliselt ōues toimuvad etendused võivad kesta kuni 12 tundi, kaasates terve meeskonna esinejaid, kes kõik on meessoost. Materjaliks on reeglina eeposed "Rāmājana" ja "Mahābhārata". Laval on muusikud ja tantsijad, harva kui kasutatakse rekvisiite, kuid tantsijate kostüümid ja meik on ehitud ning ülikeerulised. Kandes suuri koletislike maske hüppavad ja kriiskavad tantsijad muusikute trummide ja taldrikute rütmis. Pikad värvitud küüned annavad mudra'dele võimsa lisaefekti. Kōik tantsijad näevad välja kui deemonid, kuid tundes eepost oskavad kohalikud kangelastel ja kurikaeladel vahet teha.[4]

Rahvatants[muuda | muuda lähteteksti]

India rahvatantsul on peaaegu sama palju stiile kui on erinevaid külasid. Teemad peegeldavad külaelu ja tavaliselt jutustavad sündsusetuid lugusid vōrgutatud ja armukesest hüljatud neiust. Kurikaelteks on nendes lugudes ka koletislik ämm või ahne maaomanik. Enamikul küladest on erilised rituaalsed tantsud haiguste ärahoidmiseks. Haigust etendav jumalus ehitakse, seejärel sõidutatakse ta muusikute ja tantsijate saatel kaarikul külapiirile ja lükatakse piiri taha naabritele. Veel on levinud kepitants, kus kahes vastassuunas liikuvas ringis hoiavad mehed ja naised kahte pulka kätes. Pidevalt kiiremini liikudes löövad nad pulki vastakuti. Tantsivad akrobaadid, kes esinesid linaparkides ja festivalidel, esitasid tihti põleva mõõga neelamise ja sütel kõndimise tantsu.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wolpert Stanley1991.India.Berkley.University of California Press.161–162
  2. "South Asian Arts: Indian Dance", Encyclopædia Britannica, retrieved 17 July 2011
  3. Wolpert.164
  4. Wolpert,Stanley1991.India.Berkley.University of California press.162–164
  5. Wolpert.165